Viimased aastad on ELile olnud ühed tema ajaloo keerulisimad. Korraga on kerkinud mitu suurt probleemi, millele pole kiireid ja üheseid lahendusi, aga ometi tuleb nendega järjekindlalt ja tervemõistuslikult tegelda, et need mured edasi paisudes Euroopa koostööd tõsiselt ohustama ei hakkaks.
Nimetan siin mõned olulisemad. Kõigepealt julgeolekumured. Praeguseks on kujunenud unikaalne olukord, kus kõigis ELi liikmesriikides ütleb avalik arvamus, et ka Euroopa Liit peab panustama julgeolekusse ja kaitsesse. Seni on seda nähtud ennekõike NATO ülesandena, kuid muutunud julgeolekupilt on kujundanud olukorra, kus inimesed soovivad ka ELi panustamist turvalisuse suurendamisse. Et kõik võimalikud ressursid, kogemused ja oskused oleksid kaasatud. Põhjused, miks ELi riikide kodanikud nii arvavad, on regiooniti ilmselt erinevad, kuid tulemus on sama. Nii peavad Kesk- ja Ida-Euroopa, seal hulgas meie kandi inimesed ennekõike silmas Venemaa agressiivset käitumist, Lääne-Euroopa inimesed terrorismi ning Lõuna-Euroopa nii terrorismi kui Euroopa lõunanaabruse konflikte ja sellest tingitud põgenikesurvet.
Seetõttu ongi Euroopa Liit lõpuks otsustanud luua Euroopa Kaitseliidu (Defence Union) ehk alustada tegelikku kaitsekoostööd ELi liikmesriikide vahel. Järgmise eelarveperspektiivi kava näeb ette julgeolekukulude kolmekordistamist. Loomulikult on oluline igakülgne koostöö NATOga ja dubleerimise vältimine, kuid arvesse tuleb võtta ka seda, et kõik ELi liikmesriigid ei ole NATO liikmed ning ka nende oskused ja võimalused tuleb maksimaalselt kaasata, meile lähematest riikidest on need näiteks Soome ja Rootsi.
Ka on uuenenud julgeolekupildis valdkondi, mis ei ole enam klassikaliselt sõjalised, vaid on tsiviilvaldkonnaga tihedalt läbi põimunud ning nende riskidega tegelemisel peab ELil olema selge roll. Need on näiteks hübriidohtudega tegelemine, küberjulgeolek või ka avaliku arvamuse mõjutamine valeuudiste abil sotsiaalmeedias ja klassikalises ajakirjanduseski.
Ka terrorismivastane võitlus Euroopas vajab tihedat koostööd ning infovahetust ELi riikide vahel. Enamiku viimastel aastatel Euroopa linnades läbi viidud terrorirünnakutest on teinud ELi riikide endi kodanikud, mitte gastrolöörid kuskilt mujalt. Seega tuleb senisest palju tõsisemalt tegelda radikaliseerumise põhjustega ja nende vältimisega Euroopa enda ühiskondades.
Kiiresti kasvav oht on küberrünnakud. Nüüdseks on üheselt selge, et edukas küberrünnak võib maksta ka elusid. On see siis näiteks küberrünnak näiteks tuumaelektrijaama või lennujuhtimiskeskuse või haiglasüsteemide vastu. Selge on, et kõigis tulevikukonfliktides on oma osa küberrünnetel ning selleks peab Euroopa olema oluliselt paremini valmis. Olen Euroopa Parlamendis ELi küberkaitse raportöör ning mu selleteemaline raport on parlamendis hääletusel juunis.
Teine oluline ja ka emotsionaalne valdkond, mis Euroopat mõjutab on põgenikekriis. Arvestades seda, kui palju on sõdu ja muid konflikte nii Euroopa lõuna- kui idanaabruses, siis põgenikesurve Euroopale igal juhul jätkub. Nüüd on küsimus, millised on Euroopa võimalused seda survet leevendada väljaspool Euroopat, andes humanitaar- ja arenguabi riikidele, kes väljaspool Euroopat põgenikke vastu võtavad ning on konfliktiriigi vahetus naabruses. Samuti Euroopa võimekuses osaleda ja mõjutada poliitilisi protsesse, mis peaksid konfliktiriikides rahu taastama.
Teine osa teemast on see, kuidas on võimalik Euroopa sees kokku leppida põgenike vastuvõtus nii, et vähendada survet neile riikidele, kuhu otsene põgenikevoog suundub. Näiteks Itaalia, Kreeka ja teised Lõuna-Euroopa riigid. Samas tuleb vältida Euroopa-siseseid pingeid, mis on juba tekkinud sellest, et ühtki head ja toimivat lahendust pole seni leitud. Ümberpaigutamise kvoodisüsteem hästi ei tööta, sest osa riike pole nõus põgenikke üldse vastu võtma ning teiseks on põgenikel Euroopa vaba liikumise tingimustes lõpuks ikkagi võimalik liikuda riiki, kuhu nad tegelikult jõuda tahavad ehk praegu peamiselt Saksamaale. Seega tuleb põgenikeprobleemi lahendamiseks Euroopas kasutada mitmeid elemente tugevast Euroopa piirivalvest kuni ELi rahalise toetuseni põgenikke vastuvõtvatele ja integreerivatele kogukondadele. See kõik aga eeldab, Euroopa Liidu-sisest koostööd ja valmisolekut lahendusi leida.
Veel ELi ees olevatest olulistest teemadest. Praegu muidugi ka Brexit, sest siiani pole selget ettekujutust, milline saab olema ELi ja Suurbritannia suhe pärast seda, kui Suurbritannia EList järgmise aasta märtsi lõpuks ka tegelikult lahkub. Kas ja millisel kujul hakkab ta osalema Euroopa ühisturul, millised saavad olema teiste ELi riikide kodanike õigused Suurbritannias ja vastupidi. See selgusetus ja ebamäärasus häirib ELi tegevust ka muudes valdkondades ning seetõttu on väga vajalik, et ELi ja Suurbritannia kokkulepe tuleviku osas peagi sünniks. Samas pole veel lõpuni maha maetud ka lootus, et Suurbritannia siiski loobub viimasel hetkel EList lahkumisest. ELi eelarve kontekstis tähendab Suurbritannia lahkumine 12 miljardi euro suurust aastast auku.
Olukorra teeb Euroopale keerulisemaks ka ebastabiilne ja ettearvamatu suhete seis pikaajalise kõige olulisema liitlase USAga. Pärast Trumpi asumist USA presidendikohale on USA loobunud vabakaubanduslepingukõnelustest ELiga, taandunud kliima soojenemise vastase võitluse eesliinilt ning nüüd on ähvardamas Euroopat koguni kaubandussõjaga. See kõik ei ole praeguses maailmas mõistlik areng, sest nii Euroopale kui USAle on põhilised konkurendid maailmas hoopis teistsuguseid väärtusi järgivad Hiina ja Venemaa, aga mitte USA ja Euroopa teineteisele. Seega tuleks jätkuvalt pingutada selle nimel, et Euroopa ja USA liitlassuhet hoida ja arendada.
Alati on ELi riikide inimestele oluline ka majanduse tervis. Viimasel ajal läheb Euroopa majandusel taas päris hästi, kuigi mõnedes riikides kummitab suur tööpuudus ja just noorte tööpuudus, mis tekitab pessimismi ja negatiivseid hoiakuid ka suhtumises Euroopa Liitu. Noorte tööpuudus on väga suur mõnedes Itaalia ja Hispaania piirkondades ja kohati mujalgi. Seetõttu on ka uue ELi eelarvekava üks olulisi prioriteete noored ja noortele suunatud võimalused.
Peale eelpool nimetatute on Euroopa ees tõsiseid muresid veelgi – on see siis keeruline suhete seis pikaajalise partneri ja naabri Türgiga, kel on ka oluline roll Süüriast lähtuvate põgenikega tegelemisel või suhted Venemaaga, mis on jõudnud ummikseisu, sest ei paista mingitki Venemaa soovi suhteid läänemaailmaga parandada. Keerulised on ka lood energiajulgeoleku tagamisega, kus sõnad ja teod näiteks Nord Stream 2 osas lahku lähevad ning Euroopa energiasõltuvus Vene gaasist suureneb.
Seoses kliimamuutustega ning temperatuuri tõusuga ja jää sulamisega Arktikas võib ette näha ka võimalike pingete kasvu selles piirkonnas, kus tekib juurdepääs uutele maavararikastele aladele ning laevateedele. Ja Arktikas põrkuvad otseselt Euroopa, Venemaa, USA ja Kanada huvid, aga ka Hiina on sel suunal järjest aktiivsem.
Seega tõsiseid muresid ja väljakutseid Euroopal jätkub. Aga samas ei tohi unustada ka seda, et alles on kõik see oluline, mida Euroopa Liit on oma eksistentsi jooksul saavutanud. Ja seda on rohkem kui ükskõik, kus mujal maailmas. Alates Euroopa ühisturust, inimeste, kaupade ja teenuste vabast liikumisest, ühisest rahast, vaesemate riikide toetamisest ja paljust muust kuni tõsiasjani, et Euroopa Liidu liikmesriigid omavahel ei sõdi, olgugi, et ajalugu on nii mõnegi praeguse ELi liikmesriigi vastasseise täis.
Euroopa Liit on maailmas täiesti unikaalne saavutus ning ka need, kes näiteks Eestis millegipärast ikka veel arvavad, et Eestil võiks paremini minna väljaspool Euroopa Liitu, võiksid vaadata, milline on näiteks Moldova olukord. Riik, mis vabanes meiega samal ajal Nõukogude Liidust, on Eestiga enamvähem samas suurusjärgus ning ei ole Euroopa Liidus ega NATOs. Muidugi ma loodan, et ka Moldoval hakkab lõpuks hästi minema, kuid Eesti puhul ei näe ma ühtki majanduslikku, poliitilist ega julgeolekulist argumenti, et seada Eesti liikmelisuse põhjendatust Euroopa Liidus kahtluse alla. Eesti on Euroopa Liidus olemisest palju ja põhimõtteliselt võitnud ning meie huvides on ka tulevikus tugev Euroopa, mis suudab vastu seista maailma turbulentsidele.
Urmas Paet , Euroopa Parlamendi liige
kust see luulu võetud on