Kõige alguses olid vanaema porgandipeenrad.
Jumal, kuidas ma neid vihkasin. Sest loomulikult kamandati rohima.
Aga suve teisel poolel tulid õndsad päevad, kui samast peenrast sai tõmmata värsket mahlast porgandit, see kastmisveetünnis läbi lobistada ja varsipidi käes hoides sealsamas aias järada. Õndsad pooltunnid valminud herneste peenras... ja alati oli neid liiga vähe. Ning oh seda kirsivõsa! Kes jaksaks kokku lugeda neid kümneid kilosid mahlaseid ja lõhnavaid kirsse, mis peentelt painduvatelt okstelt otse kõhtu kadusid...
