Kui olin hiljuti Facebooki Muhu grupis avaldanud arvamust silla poolt, pidas mõni muhulane paremaks minu saarelt minema kolimist (ma ei elagi pidevalt Muhus, aga maja on saarel ja suviti katsun ikka seal olla) – et nemad tahtvat meretagust elu ja eksootikat.
Huvitav, kas soovitada ka hiidlastele kodusaarelt minema kolimist? Et mis te jändate selle Rukki kanaliga ja kirjutate petitsioone? Igaks juhuks ütlen, et eelnevad kaks lauset olid iroonia. Loomulikult on hiidlastel õigus nõuda regulaarset laevaühendust ja eeldada graafikus jõudmist mandrile ja koju tagasi.
Ent välja kukub nagu alati. Homme peaks Hiiumaad külastama majandus- ja taristuminister Kadri Simson. Poliitilises plaanis pole hiidlastel ette näidata midagi, mis peaks Simsoni Hiiumaa laevaühenduse osas kiiremini tegutsema panema, sest jätsid Simsoni koduerakonna nii riigikogu valimistel 2015. aastal kui ka kohalikel valimistel 2017. aastal vaeslapse ossa. Hiiumaa pole väga Keskerakonna meelt.
Hiiumaa valla esimees Aivar Viidik on üritanud poliitikat vähendada ja kasutada mahedamat keelt: „Hiiumaa valla eesmärk ei ole kindlasti ministrit kukutada, vaid probleemid lahendada. Kui riigil lasub kohustus nii praamiveo korralduse kui ka laevatee hoolduse osas, tuleb tal seda teha, sõltumata sellest, kes on parasjagu minister. See on mitte poliitika, vaid riigi haldussuutlikkuse küsimus.” (Ärileht, 2.04.2018).
Võibolla tõesti haldussuutlikkus – mäletan juba poisieast Muhu vahet sõites jutte, kuidas Hiiumaa praamid tagant muda üles keeravad. Probleem oli olemas seega juba ENSV ajal, kusjuures toonased praamid olid praegustest hulga väiksemad. Mõnekümne aasta jooksul pole põhimõtteliselt mitte midagi muutunud.
See nörritav tõsiasi on paraku ka argument, mis ei sisalda just usku, et Simsoni tulek tooks mingi läbimurde hiidlaste laevaliiklusse. Sest Hiiumaa laevaliiklus on nagu Eesti presidendivalimised või Eurovision. Kui Eestis valiti pärast valimiskogu nurjumist 2016. aasta oktoobris riigikogus presidendiks Kersti Kaljulaid, hakati rääkima vajadusest muuta presidendivalimiste korda nii, et presidendi saaks valida rahvas. Ja on seda räägitud ka varasemate presidentide puhul. Nüüd, 2018. aasta aprillis, pole otsevalimised enam mingi teema. Kuni järgmise korrani.
Eurovisioniga on samamoodi. Peaaegu iga lauluvõistluse järel on räägitud vajadusest muuta reegleid. Eriti siis, kui teiseks jääb Eurovisioni mitu korda võitnud riik. Näiteks Rootsi.
Usku ei sisalda ka tõsiasi, et valitsus on sisuliselt teovõimetu. Jaak Aabi ja Jevgeni Ossinovski tagasiastumised ei viita just plaanile, et valitsus soovib midagi enne järgmise aasta riigikogu valimisi ära teha. Ka Muhu sild lükkub järgmise valitsuse kaela.
Rukki kanali puhul on ka öeldud, et see pole küsimus, millega peaks ilmtingimata tegelema minister. Õige, aga seda üksnes normaalse poliitilise kultuuriga riigis. Enne valimisi loetakse igal pool raha väga hoolikalt ja kujutada ette, et mingi ametnik võtab ilma ministri teadmiseta ette suurema projekti, pole võimalik.
Tõsi, riik on tellinud Rukki kanali süvendamise. Kuid elu on näidanud, et süvendamine üksi ei muuda hiidlaste laevaliiklust paremaks. Midagi läheb ikka viltu. Tallinnas lapitakse praegu Vabaduse puiesteed kohtades, kus oli alles mõni aasta tagasi remont. Mitmeid tänavaid hakatakse taas remontima. Ja nii edasi.
Hiidlastel võib õnnestuda kohtumisel Simsoniga küll välja pinnida mingi lubadus laevaliikluse parandamiseks, ent sellest ei pruugi abi olla, kui minister näiteks mõni kuu hiljem tagasi astub. Et valmistuda juba riigikogu valimisteks. Ja siin – nagu öeldud – pole hiidlastel just Keskerakonna osas mingeid rõõmusõnumeid edastada. Uus minister aga saab aru, et tema ülesanne on üksnes valimisteni vastu pidada.
Sestap tuleks otsida muid võimalusi. Petitsioonid ja pöördumised ei ehmata Eestis enam kedagi. Näeme mitu korda kuus mingisuguseid pöördumisi. Tavaliselt küll millegi vastu. Kuid hiidlastel tuleks välja mõelda midagi, mis hoiaks mis tahes valitsusel laevaliikluse osas pidevalt ora p…ses. Kas mingi osav lobigrupp, kodanikeühendus või veel midagi. Muidu näeme taas uudiseid käsi laiutavast ministrist, kes süüdistab kõiges oma eelkäijaid. Ja muidugi suuri järjekordi sadamas. Siis aga tulevad taas lubadused laevaliiklust parandada. Kuni järgmise korrani. Nagu presidendivalimiste ja Eurovisioni ajal.
niipalju närvitse, see mõjub tervisele halvasti