Uudis- ja sotsiaalmeediavoo märksõnad „ahistamine” ja „#MeToo” on puudutanud ootamatult paljusid inimesi. Teema ei olegi ajakirjanduses paari kuuga päevakorralt maas.
Seda on olnud päris huvitav jälgida, kui eri vaatenurkadest võib neid nähtusi hinnata ja analüüsida või üle- ja alavääristada või jõuda välja ülitundlike „lumehelbekeste” teemani, kes reageerivad normaalsete soopõhiste käitumisnormide suhtes liialdatud valulikkusega. Või normaalsete toredate meeste retooriliste nõutusavaldusteni, et ei tea, kas naisterahvale kättpidi enam teregi julgeb öelda.
Ühest küljest ületas #MeToo’tamine sotsiaalmeedias piinlikkusläve, sest räägiti naturalistlike detailidega väga (isegi liiga) isiklikest kehalistest ja psühholoogilistest kogemustest. Ma oleks eelistanud neist mitte lugeda. Esiteks, ma ei taha astuda üle teise inimese isiklikkuse läve; teiseks, naistele ei meeldi ohvrirolli asetumine; kolmandaks, mehed ei suuda kõigi nende pealetulvavate #MeToo-lugude keskkonnas toime tulla eksitava üldistamisega, nagu olekski kõik mehed sellised – sest see on neile solvav ja see pole ka tõde.Nii et kahtlemata oli tegemist väga ebamugava kampaaniaga.
Teisest küljest, kas saame teha järelduse, et seksuaalset ahistamist ei ole olemas või et see on väga haruldane ning enamik sadadest tuhandetest naistest, kes end häštäägisid ja oma lood avalikuks tegid, on ülitundlikud lumehelbekesed või rikutud libud, kelle valuline reaktsioon ei ole adekvaatne?
Mind ei üllatanud, et ahistamislood on olemas ja et neid on nii palju. Mind üllatas hoopis see, et nii paljud naised, ka kultuurilise või ühiskondliku positsiooniga naised ennast sellega sidusid Eestisja kõigis teistes riikides.Nad ju teadsid, et häštäägimisega nad stigmatiseerivad end. Avavad end suvalisele avalikule kriitikale, kui näitavad lahtikeritud siili kombel oma kaitsetut kõhtu. Ju need kogemused on olnud ikkagi selmääral solvavad ja traumaatilised, et tulvavad välja vähimagi innustuse või toetuse korral.
Tavapäraseltahistamisest ei räägita, eriti naise või tüdrukuna, sest vaikimiselon levinud veendumus (mis tegelikult on üks soopõhiseid kultuurilisi müüte), et seksuaalsuse avaldumisvormide eest on vastutav naine, mitte mees. See müüt on tagasiviidav keskaegse kiriku kujundatud normideni (mille taga omakorda on terve pikk teoloogiline ja kultuurilooline põhjendus), mis on jäänud meie elu juhtima veel sadu ja sadu aastaid hiljemgi, aga loomulikult nüüd juba teadvustamatult. Igatahes see müüt oma komplekssuses on mehhanism, mis suunab meid arvama, et ju konkreetse ahistamisjuhtumi ohver ikka ise andis ka rohelist tuld, flirtis või ahvatles, või et küllap vägistamise ohver kandis ikka lühemat seelikut, kui vaja, või et naisepeks on paljudel juhtudel ikkagi õigustatud või vähemalt mõistetav, sest väidetavalt tangot tantsitakse kahekesi. See müüt on väga elujõuline põhjusel, et see ei istu mitte ainult meeste, vaid ka naiste teadvuses, ja seda müüti põlistab omakorda soopõhine kasvatus, millest paremini ei olegi võimalik rääkida, kui rääkis Reena Purret oma arvamuslooks saanud blogipostituses „Miks meil tegelikult on vaja sooneutraalset kasvatust”.
Ühiskondlikele mõttemustritele on aga õnneks siiski omane mõningane muutumisvõime, nagu ajalugu näitab, aga need muutuvad väga aeglaselt, järk-järgult murenedes. Selle „müüdimurdmise” või mustrimuutmise osas on ju õigupoolest hea, kui destruktiivsetest või inimvaenulikest või mingit rahvastikuosa allasuruvatest ühiskonnanähtustest jälle ja jälle juttu tehakse.
Ma julgen öelda, et näiteks suhtumine naisepeksu oli 20 aasta eest hoopis tolerantsem kui praegu, mil ka avaliku elu tegelased lähisuhtes vägivallatsemise eest kohtupinki tiritakse või kui oma abikaasa põlemapanemise eest reaalselt 10 aastat vangistust mõistetakse, mitte ei suhtuta sellesse kui veidi käest ära läinud peretülisse. Aga see muutus ongi võimalikuks saanud seetõttu, et nähtusest kui sellisest avalikult rääkimine ei ole enam tabu. Ma usun, et kaugemas tulevikus saame tõdeda, et nii läheb ka ahistamisega. Lihtsalt tuleb neist asjadest rääkida ja see rääkimine ka välja kannatada, sest enam ei pea olema ju need ajad, kus tundliku sõnumi tooja hukatakse.
