Lääne Elu on viimastel nädalatel kirjutanud mitu artiklit Haapsalu pagulastest. Miks me oleme seda teinud? Sellepärast, et olla nõrgema poolel.
31. märtsist lõpetas MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus lepingu MTÜga Pagula. Ühest küljest võikski juhtunut käsitleda kui teenusepakkuja vahetumist: kui seni abistas põgenikke üks ühing, siis edaspidi hakkab seda tegema teine. Teisest küljest ei saa. Isegi siis ei saa, kui sotsiaalministeeriumi, Haapsalu linnavalitsuse ja Johannes Mihkelsoni keskuse kombel taandada kogu maailm teenindaja-kliendi suhteks. Kui pagulased on kliendid, nagu on ametnikud korduvalt öelnud, siis peaks esmatähtis olema kliendi rahulolu. Haapsalu sõjapõgenikud aga ei ole rahul. Nad tahaksid senist nn teenusepakkujat tagasi, kuigi Mihkelsoni keskus on selle kõlbmatuks tunnistanud. Nii tundubki kliendi rahulolu asemel esmatähtis olevat hoopis kliendi õigus pakutavast teenusest loobuda: kui pered Mihkelsoni keskuse pakutavaga rahul ei ole, tuleb neil ise hakkama saada. Mis on isegi tervitatav, sest eesmärk on iseseisvuda, aga… Tulla täiesti teisest kultuuri- ja keeleruumist ning iseseisvuda seitsme kuuga, oskamata varem ühtegi kohapeal kõneldavat keelt? On see tõesti võimalik?
Peale kliendi-teenusepakkuja suhte mõõdu aga on olemas ka inimlikkuse mõõt. Vale oleks hakata võrdlema, kellel on Eestis kehvem elada, aga sõja käest põgenenud, kuude kaupa teel olnud ja põgenikelaagrites elanud pagulased on kahtlemata üks kõige haavatavamaid ja nõrgemaid ühiskonna liikmeid. Miks lõhkuda toimiv süsteem, võtta põgenikelt ära inimesed, keda nad on hakanud usaldama, ja pakkuda asemele midagi, mis töötab „juhtumikorralduse põhimõtte” alusel? Et aru saada, mis põhimõte see on, soovitab sotsiaalministeerium lugeda sotsiaalhoolekande seadust. Ministeerium saab formaalseid vastuseid endale lubada, sest pagulaste kaitseks Eestis avalikkuse survet ei teki. See muudab põgenikud veel kaitsetumaks.
