REPORTAAŽ: Lihula tähistab oma 805. sünnipäeva ooperiga linnusemäel

Lihula tähistab oma 805. ja muusika- ja kunstikooli 30. sünnipäeva ooperiga linnusemäel, laval on 123 näitlejat, peaosades Lihulast ja Lõuna-Läänemaalt pärit ooperitähed.

Lihula linnusemägi eelmise nädala teisipäeva keskpäeval on suvekuumuses inimtühi. Siis keerab mõisa auringi peale üks auto teise järel, peatub mõisa ees, uksed lähevad lahti, teele pudeneb asjaliku olemisega rahvast ja võtab suuna mõisa nurga taha linnusemüüri poole. Mõisaesine jääb uuesti tühjaks. Viimaks venib auringi mööda lähemale veel üks auto ja peatub. Välja astub rahvusooperi Estonia solist René Soom, harjumuspärase fraki asemel seljas T-särk, ise pruuniks põlenud, sirutab konte ja kaob mõisa nurga taha.

On 28. juuni. Napilt kuus nädalat etenduseni. 8. juunil tuleb Lihula linnusemäel lavale „Uku ja Vanemuine” – Karl August Hermanni ooper. 28. juunil on lavastaja Meelis Sarv, osa soliste ja teisi asjaosalisi on tulnud mängupaika üle vaatama. Mõnes mõttes võib seda nimetada ka esimeseks suureks prooviks, sest päris niisuguseid proove, millega ollakse teatris harjunud, Lihulas ei tulegi.

Kogu ettevõtmine on nii grandioosne ja osalisi nii palju, kuulsaid ja Eesti eri paigust, et nädalaks-paariks või kauemaks ei ole neid võimalik kohapeale saada – igaühel on suvi esinemisi tihedasti täis tipitud.

Nii tulebki „Uku ja Vanemuine” lavale vaid ühe peaprooviga etenduse-eelsel päeval. Või õigemini ööl, sest ka etenduse algusaeg on ebaharilik: kell 22.30. Etendus kestab kaks tundi ja lõpeb pärast südaööd. Augustis sel ajal on Lihula linnusemäel kottpime. Kottpimedas ooperit mängida on kahtlemata erakordne. Üldse on kogu ettevõtmises nii palju ebaharilikku, et ei teagi, kust alustada. Ooperi lavastamine ise on omaette vägitükk, aga „Uku ja Vanemuine” on Eesti esimene ooper. Teda on orkestreeritud ja lavastatud Eestis ka varem, Lihula lavastusele aga on loonud dirignt ja muusikapedagoog Mati Põdra uue orkestratsiooni Hermanni käsikirjalise originaalpartituuri järgi. Kogu ettevõtmise algataja hinge, Kõmsi kooli juhataja Pille Saatmäe sõnul käidi partituuri muuseumis uurimas ja sellest koopiaid tegemas.

Ooperiga tähistab Lihula oma muusika- ja kunstikooli 30. ja iseenda 805. sünnipäeva ning selleks on mängupaik ning „Uku ja Vanemuine” nagu loodud – ooperi müstilised ristisõjaeelsed sündmused rulluvad lahti iidsel linnusemäel. Näitlejad saabuvad mängupaika tõrvikurongkäigus, mis algab linna keskväljakult suure kivi juurest. Publik võib osatäitjaid oodata linnusemäel, aga võib tulla ka suure kivi juurde ja koos näitlejatega mängupaika suunduda.

Ühtekokku on 8. augustil laval 123 näitlejat, aga võib-olla veel rohkem. Pille Saatmäe on öelnud, et 123 on tegelikult ooperi lavastamist iseloomustav sõnamäng: üks-kaks-kolm ja valmis! Aga koorid (40 inimest), orkester (40 inimest), rahvatantsijad (neli rühma, kokku 40 inimest) ja solistid annavad enam-vähem 123 kokku küll. Ilus arv!

Peaosades on ainult (Lihulast või Lõuna-Läänemaalt pärit) ooperitähed (võis siis need, kellest varem või hiljem saavad tähed): René Soom, Vanemuise ooperisolist Märt Jakobson, dirigent ja laulja Endrik Üksvärav, tantsija ja koreograaf Argo Liik, muusikaakadeemias klassikalist laulmist õppivad Ursula Roomere, Kadri-Liis Kukk  ja Hanno Mölderkivi. Ainus mittekohalikku päritolu staar on estraadilaulja Voldemar Kuslap Uku rollis. (Ukut pidi esialgu mängima Koongast pärit laulja Rasmus Erismaa, aga tihe töögraafik ei võimaldanud tal osaleda.)

Kuslapit teisipäeval linnusemäel kohapeal ei ole, aga Soom on. Ta on roninud hirmkõrgele linnusemüürile, lööb jalaga ettevaatlikult vastu maad nagu jalgealust proovides, paneb käed puusa ja hõikab koolitatud baritoniga: „Tuleb kaine peaga hakata etendust tegema!” (Olgu kohe otse ja selgesti üteldud, et ta teeb nalja.) Oht pimedas müüri peal alla kukkuda on aga tõsine. Esimeses suures proovis arutavadki lavastaja Meelis Sarv ning heli- ja valguskunstnik Tiit Maivel, kuidas augustiööd ja kottpimedust paremini ära kasutada ning ise seejuures ellu jääda. Tagumise kõrge müüri peale on plaanitud videoinstallatsioon. Solistidele peaks ohtlikesse kohtadesse tõmmatama neoonteip, mille järgi liikuda. Sarv ütleb, et tantsu lööma solistid müüril ei pea, on rohkem staatilised, aga see, et taevased väed Uku ja Vanemuine ehk Kuslap ja Soom laulavad pilvepiiril, on kindel. Sarvik ehk Märt Jakobson toimetab vähe madalamal, taeva ja maa vahel, inimesed ja publik murukamaral. Nii et kolme tasapinnaga lava ja koguni looduslik.

„Ei mingit pappi ega porolooni. Ruum kõneleb enda eest,” ütleb Meelis Sarv. Kui etenduse ajal peaks hakkama vihma sadama, siis lihtsalt sajab, etendus ära ei jää. (See on ainus etendus. Kes sel päeval ei tule, ei näe!) Orkester vihmaga muidugi mängida ei saa, kasutatakse salvestust. Solistid laulavad ka vihmaga.

Sarv ütleb, et ta ei tea, kuidas Karl August Hermann oma lauleldust vaimusilmas nägi, aga kui ta oleks teadnud Lihula linnusemäest kui etendusepaigast, siis olnuks ta rahul. „Küll ta tuleb, kui Uku avitab!” ütleb Sarv selle kohta, et suuri proove pole suurt aega teha, ja seda, et ei kukuta sealt müüri pealt alla midagi: „Seda me pole lavastuses ette näinud!”

Peale pimeduse, kõrge müüri ja vihma ei kardeta Lihulas eriti midagi. Viis aastat ooperi lavastamise mõtet mõlgutanud Pille Saatmäe ütleb, et on kogu selle aja jooksul tõepoolest olnud kaks ööd magamata (viis aastat ja kaks ööd polegi nii hull, eks ole) ja kõige hullemad košmaarid neil öil juba läbi elanud. Nüüd pole muud, kui teha ja lavastada.

„Meil on üks etendus, aga mitte sellepärast, et ainult ühe korra saabki teha, sest kõik kukuvad alla!” ütleb ta ja hakkab täitsa ilma hirmuta naerma. Igaks juhuks lubab ta siiski mõnel juba pimedamal ööl mängupaiga läbi käia, et teada saada, mis tunne on.

„Näitlejad on näitlejad. Mis seal muud on, kui et tekst pähe ja tulevad vasakult,” ütleb Meelis Sarv selle kohta, kuidas ta suure hulga suurte staaridega hakkama saab. (Terroristide ja solistide vahe olevat see, et terroristidega saab läbi rääkida, solistidega ei saa.) Tegelikult on see Sarvel esimene ooper lavastada, aga mis seal ikka. Iseenesest on tükk lihtne ja armas: mõnus ja helge, rahvusromantiline, natuke naiivne. „Loodetavasti tuleb sellest Eesti esimese ooperi vääriline taies,” ütleb Sarv.

„See on üks hästi vana ja armas lugu, mõnus ja tahe,” nendib ka Voldemar Kuslap. Esimeses suures proovis teda ei ole ja Lihula linnusemäest on ta seni vaid mööda sõitnud. Uku roll seevastu Kuslapile võõras ei ole.

„Kunagi on teda tehtud, aga muidugi olen ma ta täiesti ära unustanud. Nüüd te ehmatasitegi mind oma telefonikõnega, et pean hakkama õppima.”

René Soomil on Vanemuise roll juba neljas kord laulda. „Minul läks kohe suu muigele ja oli hea meel. Ma ei kahelnud hetkekski, kas kaasa teha,” meenutab ta hetke, mil tegi Pille Saatmäe talle ettepaneku Lihula ooperis kaasa lüüa. Materjali valiku ja mängupaiga kohta leiab Soom ainult kiidusõnu. „Koht on mängukohana väga perspektiivikas. Paik ise ja kõik need õhtused ja poolöised värvid. Müra ei sega. Tükk ise on selgesti mõistetav. Ei ole liiga raske,” ütleb Soom.

Pärast suurt proovi mõisamäel suundub näiteseltskond Hermanni muusikat kuulama ja läbi ümisema. Sinna me Arvo Tarmulaga kaasa ei lähe, jätame proovitajad omaette, aga Pille Saatmäe ütleb pärast, et ümisemine oli vaimustav: „Missugune häälte ilu ja meisterlikkus! Juba ainuüksi sellepärast tasus see asi ette võtta! Tahtmine on ja küll ta tuleb!”

„Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvas” on Eesti esimene ooper neljas vaatuses, nimetatud ka laulelduseks (1908). Lihula lavastuses on kasutatud käsikirjalist Hermanni originaalpartituuri, mille järgi on orkestreeringu loonud Lihula muusikakooli õpetaja Mati Põdra. Hermann ise on oma laulelduse kohta ütelnud: „Küll olen mina elus ilusaid oopereid näinud, kuid nii ilusat kui minu „Uku ja Vanemuine” mitte ühtegi!”

Karl August Hermanni „Uku ja Vanemuine”

Esi(ja ainuke)etendus 8. augustil kell 22.30 Lihula linnusemäel

Uku – Voldemar Kuslap

Vanemuine – René Soom

Sarvik – Märt Jakobson ja Argo Liik

Endel – Hanno Mölderkivi

Salme – Kadri-Liis Kukk

Hämarik – Ursula Roomere

Koit – Endrik Üksvärav

Lihula muusikakooli orekster, Lihula ja Lõuna-Läänemaa koorid ja rahvatantsurühmad

Lavastaja – Meelis Sarv

Dirigent – Mati Põdra

Kontsertmeister – Miina Järvi

Valgustus ja heli – Tiit Maivel

Etendus on tasuta, ühe vaheajaga ja kestab kokku umbes kaks tundi. Et toole ja pinke ei ole ja istuda tuleb murul, võtta kaasa piknikutekk.

Fotod: ARVO TARMULA