Reportaaž. Haldusreform – mis see maakeeli on?

Naistepäeva udusel teisipäeval võttis Lääne Elu uurida, mida arvatakse Põhja-Läänemaal haldusreformist, kes peaks kellega ühinema või kas peaks üldse ühinema.

Põhja-Läänemaal käivad praegu läbirääkimised, et Nõva, Noarootsi, Lääne-Nigula, Kullamaa ja Martna võiksid moodustada ühe omavalitsuse. Kullamaa ja Martna kiikavad ka lõuna poole, osaledes kõnelustel Martna, Lihula, Hanila, Koonga ja Varblaga. Kullamaa peab kõnelusi ka Märjamaaga.

Tahtsime teada tavaliste inimeste arvamust, püüdsime vältida vallamaju ja ametnikke.

Taebla: liiga suure valla ees on hirm

Tallinna maanteel on nii paks udu, et autotuled hakkavad paistma alles 100 m pealt, aga Taeblasse me jõuame. Pärani uksega autost kaupluse ees tuleb tümpsu. Neli noort meest ajavad juttu ja trimpavad energiajooki. Mida meie tulevik haldusreformist arvab?

„Mis asjast?” küsib üks noormees üle. „Mis asi see haldusreform on?”

Poisid Markus, Fred, Teet ja Madis on Taebla gümnaasiumi lõpuklassi poisid, 19aastased. Matemaatikatund tulemas, käisid nad enne poes energialaksu järel. Haldusreform neid ei huvita, sest see pole nende teha ja pealegi on nad varsti kodukohast läinud.

Markus tahab ärindust õppida, Teedust võib saada sõjaväelane. Teised on vait. Praeguse elu üle noored ei kurda: teed on lahti lükatud, neil on garaaž, kus autot putitada. Niidetakse rohkem, tänavavalgustus on parem ja teed on ka lahti, saab sõita, arvavad nad. Seda me veel ei tea, aga paljudes kohtades kuuleb, et kui teed on talvel lahti lükatud, siis on asjad enam-vähem korras.

„Väike vald, suur rahakott,” arvab 52aastane invaliidsuspensionär Ivo, lilletuutu näpus. Ivo meelest kipub suures vallas raha haihtuma. Kui liituksid rikkad rikastega, siis veel. Vallamajas käis ta viimati mullu, küsis rohtude tarvis toetust ja sai ka.

Siis tuiskab poe poole 43aastane Indrek. „Ei tea,” hõikab ta üle õla reformiküsimuse peale. „Ei taha teada ka.” Indrek käib Rootsis tööl. Töötaks kodus, kui tööd oleks, aga ei ole. Elu pidi Rootsis odavam olema.

Poemüüja, 29aastane Triin pooldas eelmist ühinemist, aga nüüd on ta suure valla vastu. Lääne-Nigula on juba küllalt suur, elu on paremaks läinud, aga uue suure valla ees on tal ebamäärane hirm.

Taebla vallamaja ees ootame tükk aega, et keegi läheks uksest sisse või tuleks välja, et saaks pilti teha, aga ei kedagi.

Nigula kaudu Linnamäele sõites ei kohta me teel mitte ühtki inimest, autosidki ei sõida.

Linnamäel saab heasti süüa

Linnamäel on tihe liiklus, aga vähe inimesi. Poes pakib asju kotti abielupaar, kes on hiljaaegu Hiiumaalt mandrile kolinud. Naine on suure valla pooldaja.

„Tobe, kui iga pisikese asja peal on sada ametnikku,” arvab ta. Talle meeldiks, kui Läänemaast saaks üks vald.

Abikaasa Nikolai, 48 aastat vana, on oma ehitusload ja muud asjad saanud e-riigi kaudu, aga ta kardab ikkagi, et liiga suures vallas jäävad inimesed üksteisele võõraks, ametnikud ei tunne enam oma inimesi.

Müüja Kaja, 41 aastat vana, tunnistab, et tunneb ajuti Oru vallast puudust. Suures vallas on lihtne ääremaaks jääda, ütleb ta ja laseb kassamasinast läbi kaks pudelit viina. Need ostab üks Saunja küla noorepoolne mees. Käib korra õues ja paneb lindile veel ühe pudeli. „Üks sõber tahtis ja teine tahtis,” selgitab ta ja seab jalgratta kodu poole.

Naistepäev!

Linnamäel on vallamajaesine parkla tühi. Majas on vaikus, aga seal lõhnab hea söögi järele.

Kokk Annika Raudkivi koos abilisega toidab ära kooli ja teeb veel umbes 50 inimesele lõunasöögi. Menüüs on kolm praadi, supp, magustoit, salatid. Praad on hiiglasuur, maksab 3 eurot ja maitseb ülihästi.

Peagi hakkab tilkuma ka igapäevaseid sööjaid. Kes viib supi mannerguga koju, kes tuleb turbatehasest lõunale, Kekkilä kirjadega tunked seljas.

Kell 12.15 ei ole parkla enam tühi.

Ägisedes ja kokka kiites sätime ennast Noarootsi poole.

Pürksis keeb elu

Järgmisi inimesi näeme alles Pürksis, seal on elu ja melu. Vallamaja küljes on kohvik, juuksur ja postkontor.

Tillukese kohviku Birkas pidaja Aare Kruusma vihub viinereid ja friikartuleid lauda kanda, tal pole aega juttu ajada. Tuuletaskud maksavad tal 70 senti ja näevad pagana head välja.

Kohalik noor naine Liisi ütleb haldusreformijutu peale, et ei vaata telekat ega loe lehti. Noarootsit peab ta eriliseks kohaks ja kardab, et teistega liitudes võib elu keeruliseks minna.

Pürksi pood on keskväljakust kaugemal töökodade vahel. Kui Saunja mees tulnuks Pürksi poodi, jäänuks poemüüja, 55aastane Ene Kivi häbisse. Riiulil on tal ainult kaks Laua viina. „Homme tuleb,” vabandab Eve. Leiba-saia on, seda tuuakse kolm korda nädalas.

„Tuleb, mis tuleb, ei hakka närvitsema,” ütleb Eve, aga kardab, et kui läheb vald, siis lähevad järele kool ja töökohad. Inimesed lähevad linna. Pürksis on paar talupidajat ja mõni väikeettevõtja, aga nad saavad mõne töölisega hakkama. Tööl käiakse Haapsalus ja Tallinnas. Eve tahaks iseseisvat valda, Noarootsil pole ju laenugi. Eve on asjaga kursis, vallalehes on istungijutud sees ja ta ise on ka vallaga seotud, haldab kalmistuid. Käib raamatukogus ja rahvatantsus. Ühing Tervem Noarootsi hoolitseb, et igav ei hakka.

Gümnasistidest on Evel ainult hea meel. Nädalavahetusel oleks Pürksi nagu välja surnud, vaheaegadest rääkimata. Poepidajal on praegu raske, kui inimesed käivad linnas tööl ja poes ka. Kui Eve maksab riigimaksud ära, on hing kinni. Reedeti on poes vähe elavam, siis toob vallabuss kaugemate külade elanikud poodi.

Nõva valik: kas Lääne- või Harjumaa

„Minu pärast tulgu suur vald,” arvab 79aastane Helju Sääma Nõva poes. Uus asi on ikka hea ja siis võiks tulla ka suurem pood.

„Ikka ära teha,” arvab poemüüja Luigi Saveljev, 47 aastat vana. „Tehku, mis tahavad, peaasi, et Läänemaaga.” Harjumaaga ühinemist tema ei poolda. Inimesed on harjunud Haapsallu käima. Nõval on suvel palju rahvast ja suvel kogutud rasvaga peab pood talve üle elama. Iga inimene, kes Nõvalt ära läheb, jätab poe kassasse tuntava augu. Paljud, kes entusiasmiga linnast Nõvale kolisid ja kes poes hinda ei vaadanud, on tagasi linna läinud. Kas läks elu liiga kiireks või kimbutasid olmemured, arutleb Luigi. Vesi külmub. Tee on umbes.

Nõva teist suurt asulat Varikut kutsutakse Tagavallaks. Tagavalla elanik, 65aastane Saima Tabur ostab Nõva poest ainult linnutoitu. Oma söögi toob ta Ristilt või Haapsalust. Varikul ei ole poodi ja teist inimest näeb seal harva. Saima on liitumise poolt, ja kindlasti Haapsalu poole.

Päästekomando on kahe korrusega maja. Meeste elu-, töö- ja puhkeruumid on teisel korrusel. Sinna viib isemoodi astmetega järsk trepp. Astuda tuleb õige jalaga, muidu satub talla alla liiga kitsas aste ja siis viib alla valus liug. Pulka, mida mööda tuletõrjujad filmides alla libisevad, neil ei ole. Mehed on oma elu õdusaks teinud. Üleval trepiotsal on suur akvaarium ja linnumajas akna taga käib vilgas elu. Valves on 59aastane Aivar Pajuste. Ta ei mäletagi, millal oli viimane väljakutse, aga igavleda neil ka ei lasta. Tuleb teha harjutusi ja õppusi. Päästja on 24 tundi tööl ja 3 ööpäeva vaba. Pajuste meelest oleks võinud Lääne-Nigulaga ära ühineda, aga inimesed ei tulnud hääletama. Kolme häälega jäid peale need, kes pooldasid omaette jäämist.

Vallamajas on ainult raamatupidaja Sirje Laas, teised on kas koolitusel või haiged. Vallamajas on tööl koos koristaja ja vallavanemaga kuus inimest. „Nagu oma rahast, on ka oma vallast kahju loobuda,” lausub Sirje. Temagi vaataks Läänemaa poole. Keilasse pole enam eriti asja, seal ei ole ka eriarste, aga Tallinna ei taha paljud sõita.

Risti apteek on elu keskel

Variku ja Piirsalu kaudu Ristile sõites me inimest ei näe. Elu on suure tee äärest kuhugi mujale kolinud.

Autod helesinise apteegimaja parklas näitavad, et see koht on veel kasutusel. Apteegimaja lõhnab, aga üldsegi mitte kibedate arstirohtude järele, vaid võrgutavalt ja vürtsikalt. Need on rohuteed ja igasugu eliksiirid. Tuba on pisike, kahes seinas maast laeni riiulid, tihedalt täis purke, pudeleid ja tuube. On linaseemnepulbrit ja maksapuhastajat, Islami-nimelist siirupit ja tuhat muud asja. Isegi peasügaja on.

Vana väärika laua taga seisab apteeker Heli Pahovski. Järjekorda just ei ole, aga üks inimene tuleb ja teine läheb just sellises tempos, nagu nad üle koridori perearsti juurest lahti saavad. Laual on korv Heli koduaia õuntega.

Rahvatantsija Anne Teder, 71 aastat vana, leiab, et Ristil pole elu pärast ühinemisest halvemaks läinud. Kõnniteid ei ole Ristil endiselt, aga hea, et pood, apteek ja perearst on alles. Postkontorit nutavad Ristil kõik taga. Veel suuremast vallast Anne suurt ei arva. „Tehku poliitikud, mida tahavad,” rehmab ta. „Selleks me nad pannud oleme.”

Päev enne meid käisid perearsti Hingi Kalbergi juures Haapsalu linnapea Urmas Sukles ja Läänemaa haigla juht Tõnis Siir. Nad tahavad, et perearstid tuleksid haigemajja tervisekeskusse kokku. Riik annab ehitamiseks raha, aga perearstid ei taha. „Inimesed oleksid küll vihased, kui perearst ära kaob,” arvab Heli Pahovski.

Pereõde Aire Valk ei taha ka Haapsallu minna, aga ta mõtleb, mis siis saab, kui nemad tohtriga pensionile jäävad. Kui Haapsalus on tervisekeskus, ehk siis käib sealt mõni noor tohter paaril päeval nädalas ka Ristil.

Apteekrina ei meeldi Helile, et Koluvere hooldekodu peab Lihulasse viima, kui tahab euroraha saada. Nõutakse, et hooldekodu peab olema asulas, kus on vähemalt 300 inimest. Koluveres jääb 20–30 inimest puudu. Hooldekodu kadumine tähendab apteegile ühe hea kliendi kadumist. „Võiks teha kampaania, et inimesed, kirjutage ennast Koluverre sisse,” pakub Heli õhinal, aga möönab kohe, et sellega on hiljaks jäädud, elanike arv võetakse varasemast ajast.

Kolme lapse ema, 39aastane Tiina Jaanisk tuli neli aastat tagasi Ristile elama, ta on Keilas õpetaja. Alguses, veel Risti valla aegu, oli ta uhke, et tema laps saab käia Haapsalus Kirke iluvõimlemisrühmas ja et vald maksab kinni sõiduraha. Lääne-Nigula vald piletiraha enam ei maksa, aga sõit on kolm korda kallim kui kuutasu. Ka lasteaia kohamaks on suures vallas kallim. „Enne ei tundnud, et elan ääremaal, nüüd tunnen,” on ta suures vallas pisut pettunud, aga Tallinnast äratulekut ta ei kahetse.

Kullamaa on väge täis

Vallamajast astub välja vallavanem Jüri Ott, portfell käe otsas.

Kultuurijuht Loit Lepalaan kleebib teadetetahvlile järjekordse ürituse teadet.

Kullamaa peab läbirääkimisi kolmel suunal: Lihula, Lääne-Nigula ja Märjamaaga. „Kes paremat pakub, sellega lähme,” sõnab Ott rahulolevalt ja lööks nurru, kui oleks kass. Lihula suunda peab ta perspektiivikaks, eriti Matsalu pärast. Kullamaa lapsed käivad muusikakoolis nii Lihulas kui ka Märjamaal. Lääne-Nigulat vaatab Ott kriitilisemalt: pole seal ühti kõik nii super, vallamajagi korda tegemata. Oti sõnul huvitab inimesi, mis läheb uues vallas paremaks ja see peabki selgeks saama. Praegu on inimesel lihtne vallavanemal nööbist kinni võtta ja küsida, miks nii või miks naa. Suures vallas ei tule vallavanem enam niisama vastu.

Kullamaa kaupluse kolmest müüjast kõige söakam ja sõjakam Marina Uusma näeb ainult üht varianti: kui peab, siis ainult Märjamaaga. Tema tahab esivanemate loodud vana kihelkonda tagasi. „Me tahame edasi minna, mitte tagasi,” kõlab Marina sõjahüüd. „Märjamaa tuleb tagasi võtta!” Marina peab lustaka loengu, kuidas Kullamaa kihelkonna vana au ja hiilgus taastada. Jõuab lõpule ja küsib ammuli sui kuulanud ajakirjanikelt: „Kas nüüd aitab?” Ütleb: „Olge siis terved!” ja kaob riiulite vahele.

Märjamaa, hoia alt!

Liivi on Kullamaalt justkui kiviga visata. Mis nüüd viga sõita, kruusatee asemel on asfalt.

Liivi kaupluse ja vanade varemete vahel seisab suur kuusk, tihe ja ühtlaselt ümar, alt lai ja ülevalt nõelterav. Selline asi on ehk tavaline lõunamaal või botaanikaaias, aga mitte keset ääreküla varemeid.

Kaupluses ostab metsatöölt tulnud Raigo endale suure Bocki ja läheb sellega koju kassi juurde. „Tee pilti ka,” ütleb ta ja ajab käed rõõmsalt laiali.

„Inimesed ei saa aru ja mina ka ei saa, miks peab ühinema ja kuidas siis raha rohkem tuleb,” räägib kaupluse juhataja, 50aastane Aime Ratas. Kui ühinemine looks uus töökohti, siis oleks teine asi, aga kui see oleks nii lihtne, siis oleks neid juba loodud. „Mis on see äriidee, mis siia porimülkasse sobib?” küsib Aime iseendalt. Aime ei saa aru Koluvere hooldekodu asjast. 300 inimesega asula on hooldekodule tipp-topp, aga 270 elanikku ei sobi.

Poodi tuleb ilus pruunide silmadega mees. Paneb korvi piima ja leiba, kommi ja vorstikraami.

„Andrus, räägi sina, mida sa Liivi elust ja haldusreformist arvad,” pöördub Aime Andrus Nilbi poole.

Andrus on Liivile hiljaaegu tulnud, tal teravam pilk. Haldusreformi peale jääb 35aastane Andrus vait ja palub täpsustada, et mis see maakeeli tähendab. Ta on vahepeal Prantsusmaal metsatööd teinud, kevadel plaanib Rootsi minna ja praegu raiub kohalike metsaomanike metsa. Haldusreform ei ole asi, mis talle praegu korda läheks. Liivit peab ta mõistlikuks kohaks ja kui oleks tööd, ei kondaks ta mööda ilma ringi. Tal on keevitaja paberid, aga argoongaas ajab ta paiste. Metsatöö talle meeldib.

Liivilt lahkudes vaatame taas seda imelist kuuske. See ilu ei ole iseenesest. Iga aasta augustis toob naabrimees Arvi Mark redeli ja pügab puu ära.

Martna ühineks, aga Haapsalu poole

Martna poes on kõik seda meelt, et peab ühinema, aga mitte Kullamaa ja Lihulaga, harjutud on Haapsalus asju ajama. Inimesed poleks vastu, kui tuleks Läänemaa suurvald. Kohapeal on sigala, Viljatare jt ettevõtteid, aga kõigile tööd ei jätku. Naised on laevadel toateenijad, mehed on kaugsõiduautojuhid, palju inimesi töötab Kirimäel lihatööstuses.

„Vahel mõtled, et mujal on kergem,” arutleb 28aastane Margit Reppo oma elu Martnas. Ta käib Kirimäel tööl ja ei tahaks kodukohast ära minna. Tema meelest oleks ühinemine Ridalaga parim, aga seda varianti kaalumisel ei ole.

Udu on päeva peale haihtunud, sinine videvik võtab Martnas maad. Üks lind trummeldab üle asula. Toonekurg, arvan mina. Rähn, usub kolleeg Urmas Lauri, kes on päev otsa pildistanud ja aidanud küsimusi küsida.

Kiire tiir ümber Põhja-Läänemaa võttis seitse tundi, rataste alla jäi peaaegu 200 km.

Fotod: Urmas Lauri