Kalle Muuli: Kadri Simson ei lähe akna alla

Edgar Savisaarega tülli läinud keskerakondlaste katse erakonnale uut esimeest valida ei pruugi isegi Savisaare võidu korral lõppeda vastaliste lahkumisega mõnda teise parteisse nagu on lõppenud kõik varasemad vastuhakud.
Riigikogu keskfraktsioonis on võim saadikurühma esimehe Kadri Simsoni toetajate käes ja neil pole vähimatki põhjust ega vajadust sellest loobuda ka siis, kui Savisaar eeloleval pühapäeval uuesti erakonna esimeheks valitakse.

Savisaar pole seni kogu partei ajaloo jooksul ainult üks kord kongressil oma tahtmist saanud. See juhtus lindiskandaali ajal, 1995. aasta sügisel, kui ta oli lubanud poliitikast igaveseks lahkuda ja ei kandideerinud enam esimeheks. Tema soosik Siiri Oviir jäi siis all Andra Veidemannile. Viis kuud hiljem, 1996. aasta märtsi lõpus korraldas Savisaar uued valimised ja võttis ohjad uuesti oma kätte. Sellest ajast peale pole ta kongresside lavastamisel enam hooletusvigu teinud.
Savisaarega tülli läinud keskerakondlaste saatus on seni alati olnud  ühesugune. Pärast kaotust on nad pidanud kolima riigikogus akna alla ja mõni kuu hiljem on nad juba kas mõnes teises parteis või poliitikast lahkunud.

Andra Veidemann moodustas koos Keskerakonnast lahku löönud mõttekaaslastega Arengupartei, mida tänapäeval mäletavad üksnes ajaloohuvilised.
2003. aastal Savisaare vastu kandideerinud Peeter Kreitzberg moodustas koos Keskerakonnast lahku löönud mõttekaaslastega riigikogus sotsiaalliberaalide saadikurühma, mille eestvedajatest said peagi sotsiaaldemokraadid.

2011. aastal Savisaare vastu kandideerinud Jüri Ratase mõttekaaslased üritasid luua uut erakonda, kuid leidsid end peagi Reformierakonna ja sotside ridadest, mõni läks ka lihtsalt pensionile. Ratas ise jäi Keskerakonda ja toetab seal nüüd saadikurühma juhi Kadri Simsoni võitlust Savisaare vastu.
Mis juhtub eeloleval pühapäeval, seda ei tea ilmselt keegi. Kui 2003. ja 2011. aastal oli Savisaarel hääli kaks korda rohkem kui vastastel, siis nüüd on jõudude vahekord tasavägisem. Iga hääle kaalukusele viitab nii hääletuskabiinide kasutuselevõtt saadikute mõjutamise vältimiseks kui ka keskerakondlaste kurtmine riigikogu kuluaarides, et kõik Savisaare toetajad peavad valimiskabiinis pildistama oma õigesti täidetud valimissedelit ja foto truualamlikkuse kinnituseks suurele juhile saatma.

Üks suur erinevus võrreldes varasemate valimistega on siiski veel. Kui 2003. aastal puhkenud võimuvõitluse ajal suutis Savisaar kõrvaldada saadikurühma eesotsast talle vastu hakanud Sven Mikseri ja surus keskfraktsiooni juhiks oma abikaasa, siis nüüd pole tal Toompeal enam võimu. Keskerakonna saadikurühm ei allu erakonna esimehele. Lõppeval nädalal kinnitas seda ka üks näiliselt tähtsusetu, kuid siiski märgilise tähendusega hääletus, millele ajakirjandus miskipärast vähimatki tähelepanu ei pööranud. Nimelt valis keskfraktsioon riigikogust lahkunud Priit Toobali asemel ringhäälingunõukogusse enda esindajaks kolme kandidaadi seast mitte Savisaare toetaja, vaid Simsoni poolehoidja Enn Eesmaa.   

Kui Savisaarel oleks Toompeal vähegi võimu ja tema toetajad oleksid saadikrühmas enamuses, poleks Simson enam ammu keskfraktsiooni juht. Aga ta on seda ja jääb selleks ilmselt ka siis, kui ta pühapäeval Savisaarele kaotab.

Erinevalt oma eelkäijatest pole Simsonil ja tema toetajatel seega vähimatki põhjust keskfraktsioonist lahkuda, nad saavad jätkata keskerakondlastena ja esineda riigikogus Keskerakonna nimel. See tähendab, et vastasseis Keskerakonnas jääb püsima ka pärast pühapäevast kongressi. See ei lahene nii lihtsalt ja kiiresti nagu varasematel kordadel ja Simsonil on võimalik ka tulevikus keskfraktsiooni juhina Savisaarele vastu astuda.    

Kalle Muuli
riigikogu liige, IRL