Laupäeva kesktunnil seadsid end promenaadi tantsupaviljonis mugavalt sisse Mihkel Raud, Georg Merilo ja Brad Jurjens – vaid tunnikeseks oma jõud ühendanud kuldne (või pigem must) trio. Bluus ja luule sulavad üheks hetkest, mil Jurjensi nukker rõhuv kitarrisoolo kohtub Merilo ja Raua lemmikluuletustega – sünnib Bluule, mis tähistab tänavu oma 12. sünnipäeva.
„I only smoke weed when I need to,” („Suitsetan kanepit vaid siis, kui selleks vajadus”) loeb Raud nii selgelt ja ilmekalt, et temast õhkuv brutaalsus kandub ka viimaste tooliridadeni. Kirjaniku jõuline sünge natuur ei ole kuhugi kadunud ja ta pole seda ka Bluule tarvis pehmendanud, jäädes endale truuks.
Esitamisele ei tule Doris Kareva ega Lydia Koidula, üleliigsed lembehetked ei kuulu nende meeste repertuaari. Milleks esitada õhulist ja härrast poeesiat, kui saab tsiteerida Faithless’i laulu „Insomnia” või Push Upi „Teeme süsti”?
Õrnast lüürikast peavad kuulajad tõepoolest suu puhtaks pühkima – siin rännatakse Raua taktikepi juhatusel palju tumedamatel ja pimedamatel radadel, kus on muidugi omal kohal ka killuke musta ja vürtsikat huumorit, seega tunneli lõpust paistev valguskiir on garanteeritud, naermine rangelt so
