Läänemaal on liigiti kogutud biojäätmete osakaal 11,7 protsenti segaolmejäätmetest, selgus riiklikust sortimisuuringust. Sellega on Läänemaa Eesti maakondade seas kaheksandal kohal.
Uuringu järgi on tublimad omavalitused Tartu, Harju, Järva ja Saaremaal, kus biojäätmete osakaal olmejäätmetest on vastavalt 15-17 protsenti.
Keskpärase tulemusega paistavad silma Jõgeva, Valga, Pärnu, Lääne, Hiiumaa, Viljandi ja Põlvamaa omavalitsused, kus on biojäätmete osakaal 10-13 protsenti.
Lääne-Virumaa, Raplamaa ja Võrumaa omavalitsused pole seni biojäätmete kogumist piisavalt tähtsustanud, statistika näitab, et biojäätmete osakaal kokkukogutud olmejäätmetest oli vaevu 10 protsenti või veelgi väiksem.
Kuigi Eesti Keskkonnateenuste biojäätmete kogumise statistika näitab kahe aasta jooksul märkimisväärset liigiti kogumise kasvu, on Eesti üldine tase endiselt ebaühtlane: mitmes piirkonnas kogutakse biojäätmeid jätkuvalt liiga vähe või ei ole kogumissüsteem täielikult käivitunud. Sama kinnitab riiklik sortimisuuring, mille järgi jõuab suur osa biojäätmetest endiselt segaolmejäätmete hulka: riikliku jäätmete sortimisuuringumõõtmise tulemused näitasid, et segaolmejäätmete hulgas on 16,5 protsenti biolagunevaid jäätmeid.
Eestis tekib aastas ca 300 000 tonni segaolmejäätmeid, millest sortimisuuringu järgi 50 000 tonni visatakse kodumajapidamistes jätkuvalt segaolmejäätmete konteinerisse, kuhu need sattuda ei tohiks. See tekitab küsimuse, kas omavalitsuste poolt paberil kompostijatena arvele võetud leibkonnad ka tegelikult kompostivad.
Positiivne on, et võrreldes varasemate üle-eestiliste segaolmejäätmete sortimisuuringute tulemustega on suurim muudatus just biojäätmete osakaalu vähenemine segaolmejäätmetes. „Samas ei saa me ka selle näiliselt hea tulemusega rahul olla, sest Eesti ei täida jätkuvalt ELi tasandil kehtestatud olmejäätmete ringlussevõtu sihtarve ja see toob kaasa ilmselt rahalised kohustused Eesti riigile ja võimalik, et lõpuks ka kohalikele omavalitsustele, kes peaks jäätmete liigiti kogumise korraldamise eest vastutama,“ sõnas Eesti Keskkonnateenused AS juhatuse liige Bruno Tammaru.
Tammaru sõnul on enamikes maakondades ja omavalitsustes, kus ka omavalitsus ise on süsteemselt tegelenud seaduse jõustamisega – aidanud inimestele selgitada, miks biojäätmeid peaks liigiti koguma ega tohiks neid panna segaolmejäätmete sekka – kahe aastaga, mis see on kohustuslik olnud, ka biojäätmete kogused ja osakaal järjest kasvanud. „Trend näitab selgelt, et Eesti elanikud on valmis biojäätmeid eraldi koguma – tingimusel, et süsteem on neile kättesaadav ja mõistetav. Inimeste tahe ei ole olnud takistuseks,“ selgitas Tammaru.
Samas tõestab ka riiklik sortimisuuring, et märkimisväärne osa biojäätmeid satub endiselt segaolmejäätmete hulka. Kuigi olukord on aastatega paranenud, ei ole see kaugeltki korras. „EKT teeninduspiirkondades näeme, kuidas kogused suurenevad, kuid pilt on endiselt kaootiline. Nendes omavalitsustes, kus on jõuliselt tegeletud, kus inimesed on juba sortimisega alustanud, ei ole tagasilangusi – pooleli ei jäeta. Probleem on selles, et liiga paljud ei ole veel alustanud.”
On tõsi, et hajaasustusega maapiirkondades, kus talud asuvad üksteisest kaugel, on kodune kompostimine mõistlik ja toimiv lahendus. Sellises keskkonnas ei ole biojäätmete konteineri paigaldamine tõesti põhjendatud. „Kuid juba tihedama asustusega alevites ja külades tuleb arvestada teistsuguse reaalsusega: inimesed panevad biojäätmeid sageli siiski segaolmekonteinerisse, tegelik kompostimise olemasolu või selle kvaliteet ei ole omavalitsusele teada ning kompostikastid võivad tekitada probleeme lindude, rottide ja metsloomadega. Seetõttu on mõistlik, et kõigis piirkondades, mis ei ole selgelt üksiktaludega hajaasustus, oleks elanikel kohustus kasutada biojäätmete konteinerit,” lisas Tammaru.
Omavalitsuste praktikad üle Eesti on väga erinevad. Väga paljudel omavalitsustel ei ole jätkuvalt toimivat süsteemi kodukompostijate kontrollimiseks — keegi ei tea, kui paljud tegelikult kompostivad ja kuidas nad seda teevad.
Vedajad küll nõustavad ja suunavad jäätmevaldajat jäätmeid liigiti koguma, aga sageli saavad vastuseks, et kuni kohustust ei ole, pole soovi muudatusteks. Kahjuks on ka enamuses omavalitustest ääretult passiivsed selliste küsimuste lahendamisel ja kohalikke jäätmehoolduseeskirju rikuvad peaaegu kõik jäätmevaldajad ja sellest ei hooli ka kohalik omavalitsus ise.
Suurem osa omavalitsusi ei oleks ise biojäätmete sortimist käivitanud, kui selleks poleks tulnud riiklikku kohustust. Seetõttu ei suudeta tegeleda ka järeltööga – kontrollida kompostimist või ka seda, et biojäätmed ei satuks segaolmekonteinerisse.
Oleks väga tervitatav, kui Eesti riigi poolt jäätmereformi käigus konteinerite toetuseks planeeritud 30 miljonist eurost suunatakse võimalikult suur osa väikeste biojäätmete konteinerite soetamiseks koduköökidesse. Täna pole probleem niivõrd selles, et poleks majapidamiste eelkõige korrus- ja ridamajade juures biojäätmete konteinerid. Neid on võimalik igaühel osta poest või rentida piirkonda teenindavalt vedajalt. Külla aga saavutaksime Eestis väga suure hüppe, kui liigiti kogumiseks tekkiks mugav lahendus igasse kodumajapidamise kööki. Täna on probleem pigem selles, et kuidas saada biojäätmeid liigiti koguma need, kes seni veel ei kogu. Lahendus võib olla selles, kui omavalitsuste poolt kingitakse või soodsatel tingimustel võimaldatakse soetada väiksed kogumiskonteinerid biojäätmete liigiti kogumise tarbeks kööki ja kohta, kus need jäätmed vahetult tekivad.
„Kui omavalitsus ei tea, kes kompostib ja kuidas, siis ei saa ka hinnata, kui suur osa biojäätmetest tegelikult liigiti kogutakse. Meie saame arvutada oma andmete pealt biojäätmete osakaalu segaolmejäätmetest, kuid sisuline probleem on sellest, et biojäätmed satuvad jätkuvalt valesse konteinerisse,” täiendas Bruno Tammaru.
