Elin Toona lugu: kui muinasmaast jääb alles vaid meri

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Kuvatud 3 pilti, galeriis pilte: 27

Tallinna koolide teatritrupi KOKK lavastus kirjanik Elin Toona lapsepõlvest paguluses tõi kolmapäeval Läänemaa ühisgümnaasiumi saali rahvast puupüsti täis.

Ei oska arvata, mis tundeid tekitas 86aastase Elin Toona lapsepõlvelugu Läänemaa ühisgümnaasiumi õpilastes, aga saal oli hiirvaikne ja elas kaasa. Ehk osalt ka põhjusel, et laval olid eakaaslased: teatritrupp KOKK ehk Tallinna 32. keskkooli ja Tallinna saksa gümnaasiumi õpilased. Kindlasti aga põhjusel, et see, mis maha mängiti, oli päris lugu, mitte fiktsioon või millegi ainetel. Lavastuse peategelane istus esimeses reas ja pöördus ka pärast etendust publiku ning näitlejate poole.

Tegelikult pole paremat paika kui ühisgümnaasium, kus sõja jalust pagenud väikese Elini lugu mängida. Saal mängib kaasa. Sellesama kooli oli lõpetanud Elin Toona ema Liki Toona. Sinnasamasse pidi minema ka väike Elin, koolikottki oli ostetud, aga läks teisiti. Sõda mõistis ta pagulusse ja pillutas nagu lehte tuules.

Küllap on sellessesamasse saali sisse astunud ka Elin Toona vanaisa koolinõunik Ernst Enno ise, kelle ruuduline tekk stseen-stseenilt lavale ilmus: küll lapsele ümber pandud, küll vanaema õlul, küll kompsuks seotud. Enno vaim lehvis luuletustena, aga avaldus ka muus. Kui Haapsalus tuli kannatada kütmata tuba, sest koolinõunik ostis puude asemel raamatuid, siis Saksamaal polnud raamatuid ega puid, aga oli lootus, et kodus õitsvad valged ristikheinad ja kord muudab Yorki päike me tusameele talve hiilgusrikkaks suveks. Shakespeare kõlas laval ikka ja jälle, alguses ema Liki, siis juba Elini enda suust.

Enno luule ja kohalolu mõjus lavastuses endelisena, justkui oleks ta teadnud, ette aimanud. Vaatab ju luuletaja kujugi Haapsalus merele, nagu tunneks ta sõja jalust põgenenute igatsust tõotatud maa järele.

Saksamaale, kus on vabadus. Inglismaale, kus kõneldakse Shakespeare’i keelt. Tagasi koju, kus õitsvad valged ristikheinad. Aga ei lähe nii. Saksamaal pole põgenikud muud kui verdammte Ausländer (neetud välismaalased – saksa k). Inglismaal sajab musta lund ja ema valetab, et väikest Elinit pole olemas. Lõpuks Haapsallu tagasi jõudnud, pole enam kodugi. Muinasmaast on alles vaid meri ja Tšaikovski pink, mis lapsena paistis kodumaja aknast.

Loone Otsa ja Eva Kalbuse „Elin Toona lapsepõlvelugu paguluses“ kannab sama motiiv, mis juunis Uuemõisa lossis esietenduvat lavastust „Üks helevalge tuvi“ – teekond tõotatud maale, mida polegi olemas. Kujund on Toonalt ja mõlemad lavastused põhinevad tema mälestustel. „Ühe helevalge tuvi“ kohta ei tea, aga Elin Toona lapsepõlveloo keskmes on laps, kes ei väsi tõotatud maad uskumast siiski, kui on juba vana.

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
Mati
1 kuu tagasi

Aitäh, Kaie!