Silt: elin toona

[gallery ids="428578,428572,428581,428571,428573,428575,428576,428577,428579,428580"] Noor näitleja Teele Pärn kehastab Haapsalu külje all Uuemõisa lossis mängitavas lavastuses „Üks helevalge tuvi“ Elin Toonat: vaheldumisi last ning eakat, keskealist ja noorukest naist. Üle kolme tunni kestva tüki ajal ei saa Pärn peaaegu kordagi lavalt ära. Roll on keeruline nii emotsionaalselt kui ka kehaliselt. 25. juuni keskpäeval kohtume sealsamas Uuemõisa lossi ees. Uimastavalt lõhnavad roosipõõsad ei lase arvata, et samal õhtul põgeneb ta seitsmeaastase lapsena sõja jalust teadmata kuhu, jõudmata eales kohale. Saal on pilgeni täis. Eesti draamateatri näitleja Teele Pärn, teeme ühe asja kohe selgeks. Te olete Haapsaluga seotud, aga ei ole ka. Minu juured on mõnevõrra Haapsalus. Viimastel aastatel olen olnud Haapsaluga rohkem seotud, nii et kodustan seda kohta, kuivõrd olen justkui millegi juurde tagasi pöördunud.

[caption id="attachment_428139" align="alignnone" width="1920"] Näitleja Teele Pärn Elin Toona rollis mängib nii, et kasvab otse vaatajate silme all väikesest tüdrukust naiseks, saab vanakski. Foto: Gabriela Urm[/caption] Neljapäeval Haapsalu külje all Uuemõisas esietendunud „Üks helevalge tuvi“ kirjanik Elin Toona autobiograafilise loomingu ainetel rebib hinge marraskile. Juba mõnda aega tundub, et teatris aplausist justkui enam ei piisa. Ikka tõuseb rahvas lõpuks püsti, olgu lavastus keskmine, kehvakene või hea. Seekord tõusis rahvas püsti, kui näitlejate ritta publiku ette astus Elin Toona, pani justkui palveks või tänuks käed kokku ja kummardas. See oli päris, mitte niisama tõusmine. Etenduse ajal tabasin end mitu korda mõtlemast, kas elus inimesest üldse peaks teatritükki tegema, olgu ta kui tahes väärt. (Jah, peaks!) Ja muidugi mõtlesin ma selle üle, mida võiks tunda Elin Toona ise, sealsamas, kuidagi häirivalt lähedal, vaatamas iseennast. Seda enam, et mingi ilus lugu see ei ole, on hirmus lugu, sellist sorti lugu, mis tõmbab hinge marraskile tükiks ajaks.

[caption id="attachment_427384" align="alignnone" width="1920"] Vanaema Ella Enno (Kaie Mihkelson) loeb väikesele Elinile (Teele Pärn) ette Ernst Enno luuletust, et laps vähem kardaks. Foto Andra Kirna[/caption] Haapsalu külje all Uuemõisa lossis esietendub 19. juunil lavastus Ernst Enno lapselapse, kirjanik Elin Toona mälestuste ja loomingu ainetel. Täpselt kaks nädalat enne esietendust lõhnavad Uuemõisa lossi ees uimastavalt roosipõõsad. Lossi idatiiva ukse ees seisab väike must laud, neli tooli ümber, laual üksildane kohvitass. Varasuvine idüll. Miski ei anna põhjust arvata, et mõnekümne sammu kaugusel põgeneb seitsmeaastane tüdruk sõja jalust, põgeneb koos ema ja vanaemaga, teadmata kuhu. Tal on hirm. Koos ema ja vanaemaga kössitab laps surnuaial, sest pommitatakse kohti, kus on inimesi. Kalmistut ehk mitte. Seal on surnud.

[gallery ids="427283,427284,427285,427286,427287,427288,427289,427290,427291,427292,427293,427294,427279,427280,427281,427282"]   Luuletaja ja Läänemaa koolinõuniku Ernst Enno 149. sünniaastapäeva tähistasid kirjandussõbrad ja Enno tütretütar Elin Toona laupäeval küünalde asetamisega Enno haual ja koosviibimisega Haapsalu raamatukogus. „Suur tänu, et tulite südamega siia, minu vanaisa hauale,” tänas Elin Toona kokkutulnuid Haapsalu vanal kalmistul asuval vanaisa haual. „Mu vanaisa oli haruldane inimene ja Ella Enno oli talle haruldane partner ja mulle armas vanaema,” lisas Toona. Lääne maakonnaraamatukogu direktori Ilme Sepp ütles, et järgmisel aastal, mil Ennol on 150. sünniaastapäev, tähistatakse seda suuremalt. „On ju siis ka raamatuaasta,” lisas ta.

[caption id="attachment_423582" align="alignnone" width="1920"] Kirjanik Elin Toona tänas pärast etendust näitlejaid. Kaire Reiljan[/caption] Kolmapäeval sai Läänemaa ühisgümnaasiumis näha kirjanik Elin Toona elulool põhinevat näidendit „Elin Toona lapsepõlvelugu paguluses“. Loo, mille lavastas Eva Kalbus, jutustas teatritrupp KOKK ehk Kunstiliselt On Kõik Korrektne. Laval olid kahe kooli, Tallinna 32. keskkooli ja Tallinna saksa gümnaasiumi õpilased. Kui tihti kipuvad ajalool põhinevad lavastused, filmid ja raamatud olema noorte seas ebapopulaarsed, sest neis ei leidu midagi ligitõmbavat, siis selle lavastuse puhul olid noorte arvamused vastupidised. Klassikalises lavastuses näeb tavaliselt näitlejaid lugu jutustamas, kuid Kalbuse omas oli kasutatud eraldiseisvat tegelast – jutustajat. Küsides kaasõpilastelt, mis lavastuse juures eriliselt silma jäi, vastas enamik, et selleks oli just jutustaja. Tõsteti esile, et jutustaja kasutamine oli põnevalt lahendatud, et ta oli nii hingega asja juures ja roll oli väga hästi tehtud. „See, kuidas oli kasutatud noort ja vanemat Elinit – vanem Elin rääkis põhilugu oma noorusest ja noor Elin viibis parasjagu selles ajas,” kirjeldas üks pealtvaatajatest. Tänu jutustajale, kes rääkis detailidest ja andis selge ülevaate, oli lavastust kerge mõista. Vahel on ajalooteemalises loos asjadest raske aru saada ja nende mõtet tabada, kuid selles lavastuses oli see tänu kostüümidele lihtne. Igal tegelaskujul olid seljas ajastule vastavad riided ning see andis edasi arusaama, et lavastus tõesti põhineb päriselul.

[gallery ids="423641,423642,423643,423644,423645,423646,423633,423647,423648,423649,423650,423634,423652,423635,423653,423654,423655,423656,423657,423636,423637,423658,423638,423639,423659,423640,423660"] Tallinna koolide teatritrupi KOKK lavastus kirjanik Elin Toona lapsepõlvest paguluses tõi kolmapäeval Läänemaa ühisgümnaasiumi saali rahvast puupüsti täis. Ei oska arvata, mis tundeid tekitas 86aastase Elin Toona lapsepõlvelugu Läänemaa ühisgümnaasiumi õpilastes, aga saal oli hiirvaikne ja elas kaasa. Ehk osalt ka põhjusel, et laval olid eakaaslased: teatritrupp KOKK ehk Tallinna 32. keskkooli ja Tallinna saksa gümnaasiumi õpilased. Kindlasti aga põhjusel, et see, mis maha mängiti, oli päris lugu, mitte fiktsioon või millegi ainetel. Lavastuse peategelane istus esimeses reas ja pöördus ka pärast etendust publiku ning näitlejate poole. Tegelikult pole paremat paika kui ühisgümnaasium, kus sõja jalust pagenud väikese Elini lugu mängida. Saal mängib kaasa. Sellesama kooli oli lõpetanud Elin Toona ema Liki Toona. Sinnasamasse pidi minema ka väike Elin, koolikottki oli ostetud, aga läks teisiti. Sõda mõistis ta pagulusse ja pillutas nagu lehte tuules. Küllap on sellessesamasse saali sisse astunud ka Elin Toona vanaisa koolinõunik Ernst Enno ise, kelle ruuduline tekk stseen-stseenilt lavale ilmus: küll lapsele ümber pandud, küll vanaema õlul, küll kompsuks seotud. Enno vaim lehvis luuletustena, aga avaldus ka muus. Kui Haapsalus tuli kannatada kütmata tuba, sest koolinõunik ostis puude asemel raamatuid, siis Saksamaal polnud raamatuid ega puid, aga oli lootus, et kodus õitsvad valged ristikheinad ja kord muudab Yorki päike me tusameele talve hiilgusrikkaks suveks. Shakespeare kõlas laval ikka ja jälle, alguses ema Liki, siis juba Elini enda suust. Enno luule ja kohalolu mõjus lavastuses endelisena, justkui oleks ta teadnud, ette aimanud. Vaatab ju luuletaja kujugi Haapsalus merele, nagu tunneks ta sõja jalust põgenenute igatsust tõotatud maa järele. Saksamaale, kus on vabadus. Inglismaale, kus kõneldakse Shakespeare’i keelt. Tagasi koju, kus õitsvad valged ristikheinad. Aga ei lähe nii. Saksamaal pole põgenikud muud kui verdammte Ausländer (neetud välismaalased – saksa k). Inglismaal sajab musta lund ja ema valetab, et väikest Elinit pole olemas. Lõpuks Haapsallu tagasi jõudnud, pole enam kodugi. Muinasmaast on alles vaid meri ja Tšaikovski pink, mis lapsena paistis kodumaja aknast. Loone Otsa ja Eva Kalbuse „Elin Toona lapsepõlvelugu paguluses“ kannab sama motiiv, mis juunis Uuemõisa lossis esietenduvat lavastust „Üks helevalge tuvi“ – teekond tõotatud maale, mida polegi olemas. Kujund on Toonalt ja mõlemad lavastused põhinevad tema mälestustel. „Ühe helevalge tuvi“ kohta ei tea, aga Elin Toona lapsepõlveloo keskmes on laps, kes ei väsi tõotatud maad uskumast siiski, kui on juba vana.

[caption id="attachment_422962" align="alignnone" width="1000"] Tulevane kirjanik Elin Toona (keskel), Elini ema, näitleja Liki Toona (vasakul) ja vanaema, kunstnik Ella Enno. Foto: erakogu[/caption] Haapsalu külje all Uuemõisa lossis esietendub juunis lavastus Ernst Enno lapselapse, kirjanik Elin Toona mälestuste ja autobiograafilise loomingu ainetel. „Üks helevalge tuvi“ on lugu sõjast, selle tagajärgedest ja elujõust, mis hoiab püsti ka kõige keerulisematel aegadel. Eelkõige on see aga lugu kolmest naisest: Elin Toonast, tema emast näitleja Liki Toonast ja vanaemast, Ernst Enno lesest Ella Ennost, teel tõotatud maale, teadmata, kus see asub. „See kujund on pärit Elin Toonalt endalt,“ ütles „Ühe helevalge tuvi“ üks lavastajaid ja näidendi teksti autoreid Priit Põldma.

[gallery ids="421356,421357,421358,421359,421360,421361"] Neljapäeval mälestati luuletaja Ernst Ennot tema haual Haapsalu vanal kalmistul ning raamatukogus näitust avades ja Ennost kõneldes. „Kuna Ernst Enno on Haapsalus elanud pikemalt kui mujal ning kirjutanud siin oma ilusamad mereluuletused ja mitmed lastelaulud, tahame teda siin omaks pidada,“ ütles raamatukogu direktor Ilme Sepp vestluspärastlõunat sisse juhatades. Haapsalus on viimase kolmekümne aasta jooksul tähistatud kõiki Enno juubelisünnipäevi kirjandussündmustega. Viimastel aastatel, pärast seda kui Ernst Enno lapselaps, kirjanik Elin Toona 2021. aastal taas Eestisse elama asus, on kõiki Enno tähtpäevi tähistatud tema osavõtul. Tänavu luges Elin Toona ette kaks oma vanaema kõne Ernst Ennost. Need leidis Toona oma emast ja vanaemast järelejäänud pabereid sorteerides alles sellel aastal.

[caption id="attachment_421174" align="alignnone" width="1920"] Ernst Enno tütretütar Elin Toona meenutab vanaisa ka täna Haapsalu raamatukogu lugemissaalis. Foto: Andra Kirna[/caption] Täna möödub 90 aastat Haapsalus elanud luuletaja ja koolinõuniku Ernst Enno surmast. Sel puhul kirjutas mõtiskluse tema tütretütar, kirjanik Elin Toona. Vanaisa ütles, et meil on igavikud ees ja taga. Ja sedasi oleme meiegi praegu koos ainult ajutises, lühikeses juhuses, ja läheme varsti jälle laiali. Huvitav on mõistatada, kas meie tee on üks pikk rada lõpmatusse või ringtee, ja igas ringis õpime ja näeme midagi uut?

[gallery ids="415641,415643,415629,415627,415633,415634,415635,415636,415637,415640,415639,415638,415628,415630,415631,415632,415642"]   Kolmapäeval avas klassikaraadio oma jõuluhooaja Haapsalu Promenaadil, kus lühilugude sarja „Mõõgad atradeks“ esimene rääkija, kirjanik Elin Toona enda kasvama pandud kuusele esimest korda jõuluehte külge riputas. „Sarjas „Mõõgad atradeks“, mis on eetris 24. – 31. detsembrini räägivad kaheksa inimest oma elust ühe imeloo, kus väga keeruline olukord muutus kõige inspireerivamaks momendiks nende elus,“ ütles sarja autor, klassikaraadio toimetaja Miina Pärn.