Manfred Dubovi näitus Haapsalu linnagaleriis mõjub une eeskojana, vahemaailmana une ja ärkveloleku piiril, täis sosinaid ja karjeid.
Olgu kohe öeldud, et seekordne käik Haapsalu linnagaleriisse oli niivõrd ebaharilik, et kui sellepärast midagi nihu läheb, siis on see täielikult minu enda süü. Teisalt ehk pidigi see nii minema, minema just Dubovi näitusega, mis hakkas õieti lehvitama ja looma just neis ebaharilikes tingimustes.
Loo pealkiri on varastatud, aga sellest allpool.
Ja mida ma sellest pealkirjast aru sain?
Mitte midagi.
ongi need le pealkirjad, keegi püüab ilgelt originaalitseda, aga välja tuleb nagu ikka bushshit
Mina ei saanud midagigi aru, ju siis polegi vaja.
pole enam vaataja silmas vaid kusagil urus