Kalle Laanet: vaenamisest ja vabadusest

Lääne Elu

info@le.ee

Justiitsminister Kalle Laanet (Reformierakond). Foto: Malle-Liisa Raigla

Kõik muutub. Umbes 2500 aastat tagasi tegutsenud Herakleitos pakub ajaloolastele ja filosoofidele tänini palju vaidlusainet ning mõne asjatundja meelest pole isegi selge, kas niisugune isik üldse olemas oli.

Ometi on üldiselt levinud teadmine, et just temalt pärineb tõdemus panta rhei ehk kõik voolab, kõik muutub. Herakleitose isikust rohkemgi pakub vaidlusi ja tõlgendusvõimalusi see mõttetera, kuid püsin üldlevinud tõlke ja tõlgenduse raames – kõik muutub.

Herakleitose ajal oli seadusi ja muid kehtestatud norme, keeldusid ja käskusid praegusega võrreldes vähevõitu, ja seda mitte üksnes tehnilistel põhjustel. Tehnilisteks pean siinkohal näiteks valdkondi, mida veel hiljaaegugi olemas ei olnud ja mis seetõttu ka seadustega reguleerimist ei vajanud. Küberkuriteod, mootorsõidukid ja tulirelvad kui niinimetatud kõrgema ohu allikad – nimekiri on pikk. Eelkõige olid inimesed hoopis teistsugused ning seetõttu olid erinevad ka inimeste kooslused, kogu- ja ühiskonnad. Jättes peatükke inimkonna õigusalasest arenemisest vahele, asun otse vaenukõne kui normatiivset korraldust vajava nähtuse juurde.

Muidugi oleks mul väga hea meel, kui ei peaks sellise teemaga üldse tegelema. Inimesed oleksid õnnelikumad, kui kehtiksid arusaamad ja kirjutamata reeglid, milliseid mäletan oma lapsepõlvest. Need kehtisid, see tähendab, et üldiselt peeti neist kinni. Polnud vajadust eristada kuri- ja väärtegu, sest seda viimast valdkonda korraldas ühiskond oma hoiakutega. Praegu ei saa ühiskond end korraldatud pelgalt hoiakutega,  vaja on konkreetseid norme – seadusi ja teisi niinimetatud õigusakte koos neis sisalduvate sanktsioonidega ehk ette nähtud karistustega, mille rakendamiseks on omakorda vaja riiklikku sundi, igasuguseid organeid ja institutsioone. Labaselt öeldes võmme ja vangimaju.

Meie taasiseseisvumisega koos ühiselt kokku lepitud kõige tähtsam normistik ehk põhiseadus sätestab, et rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Karistusseadustiku ligi poole tuhande paragrahvi seas leidub ka sellekohane hoiatus: tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, karistatakse…

Nagu näeme, on see sõnastus konkreetsem, nimetades ohtu elule, tervisele ja varale, aga ega seegi selgita, kus on sõnavabaduse ja vaenuliku teo piir.

Seadustes pole ju võimalik ette näha kõiki elus ette tulevaid juhtumeid ning nii olemegi olukorras, kus pahasoovija ja -tegija leiab võimaluse, mille peale mõistlik ehk korralik inimene ei tule, ning siis hakkavad tööle õiguskaitseorganid ja jahvatama kohtuveskid, enamasti nendesamade korralike kodanike kulul, kes pole midagi paha teinud. Nii jõuame ühe õigusemõistmise vanima ja küllap ka suurima probleemi juurde: piiravad normid on kehtestatud võrdlemisi väikese ühiskonnaosa tõttu. Neid, kes ikkagi seadust rikuvad, on suhteliselt vähe. Ka neid, kes karistuse kartuses jätavad pahateod tegemata, on pigem vähem kui neid, kes käituvad kaaskodanikele vastuvõetavalt seadusele ja karistusele mõtlemata.

Karistusega ähvardades kaitstakse võimalikke ohvreid ja tehakse seda igal ajajärgul nii hästi, kui teadmised ja kogemused võimaldavad. Ometigi riivab ka praegu menetlusse saadetud niinimetatud vaenukõne seaduse eelnõu enamasti neid, kellel ilmselgelt pole mingit kavatsust õhutada vaenu ja vihkamist. Vähemalt selles osas, mis meile kätte paistab.

Ma ei tea, kuidas seda probleemi lahendada ja mind ei lohuta tõsiasi, et seda pole teadnud ajaloo vältel paljud targad ja targemad inimesed. Kui me tänapäeva Eestis vaenu õhutamisele tähelepanu ei pööra, siis tõenäoliselt saavad paljud inimesed ja võibolla kogu meie ühiskond kannatada, ohus võib olla koguni meie iseolemine ja vabadus.

Toon ühe lihtsa näite nii-öelda tavapärasest õiguspraktikast, mida on mulle kirjeldanud üks jahiseltsi esimehest sõber. Teatavasti piiravad meie normid – seadused – liikumist võõral maal. Üks kõige selgemaid piiranguid on keeld liikuda mootorsõidukiga võõral maal. Noored ägedad mehed lasid (ja lasevad vast ikka veel) tihti oma moodsate masinate, kõige sagedamini ATVdega „otse“. Kui vanem mees ja jahiseltsi esimees neid korrale kutsus, kuulis ta vastuseks: „Aga ma ei tea ju, kelle maa see on!“ Sellisel puhul on lahendus lihtne ning seda see vanem ja targem selgitaski: „Kas see on sinu maa? Ei ole? No siis on see kellegi teise maa ja järelikult sinu jaoks võõras maa, millele sa ei tohi sõita!“

Lihtne olukord ja selge piirang on sellega minu arvates ka üsna lihtsalt ära seletatud. Oleks see vaenukõne ja vaenu õhutamine samuti nii lihtsalt seletatav! Aga nagu näeme – ei ole.

Selle eelnõu kriitikud ja vastased kasutavad oma seisukohtade põhjendusena sõnavabadust. Muidugi peab säilima sõnavabadus! See on üks peamisi vabadusi, mille najal meie kogu üldine vabadus püsib. Mõistagi ei keela ega piira tulevane seadus – kui see kord seaduseks hääletatakse – arvamuse avaldamist.

Vaenukõne reguleerimisele mõeldes meenub lapsepõlvest, et rannakülas parafraseerisid lõuapoolikud tihti tuntud vanasõnu ja nii jäi meelde, et „seni, kuni targem annab järele, annab kavalam peksa“. Sõnavabadusele toetudes vaenab see „kavalam“ oma poliitilist vastast, ka lihtsalt kedagi, kes talle ei meeldi. Meie kui rahva ja riigi vaenlane on meie hulka sokutanud isikuid, kes samamoodi sõnavabadust „kasutades“ külvavad vaenu ja pingeid inimeste ja inimrühmade vahele lootuses, et ühiskonnas tekivadki mitte lihtsalt pinged, vaid suisa vaen ja selle füüsiline rakendamine. Samamoodi kasutab vaenlane ära meie kohalikke „kasulikke lollpäid“.

See ei ole nõrganärvilise halb unenägu, see on kahjuks praegune tegelik olukord ja riiki ehk oma rahvast teenides peame seda kuidagi ohjama. Tegijate sõimamisest – ja vaenamisest – ei ole kasu. Rõhutan, et eelnõuga on kavas hõlmata üksnes kõige raskemad vaenukõne vormid, millel on potentsiaalne oht ühiskonna turvalisust ohustada. Suvalised roppused, solvangud ja labasused jäägu sotsiaalsete normide kontrolli alla.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
13 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
krõmpsluu
1 aasta tagasi

See ikka õige jutt,et endisi võmme pole olemas.

putler
1 aasta tagasi

samuti armastusest oma rahva vastu kehtestab seaduseid, mis võimaldavad vangi panna igaühe, kes kasvõi mokaotsast või pilguga tema kliki arvates solvab, ähvardab või muul moel väljendab mittenõustumist tema isikukultuse ja valitsemisdiktatuuriga ja põhjusi leiab alati, nii tegutses josif ja ka stasi, meile pakutav väga sarnane ideoloogiliselt

Lugeja
1 aasta tagasi
Reply to  putler

Josif otsustas isiklikult. Meil otsustab kohus, kas põhjus on olemas või mitte.

meenub
1 aasta tagasi

julkjüri kevadest, kes tootsi iga pisiasja eest kõrvadest tirib ja nurka paneb

2. kodanik
1 aasta tagasi

Huvitav, kas Laanet nii pika ja sorava jutu ka teehooldemasinate ja suursaarte püsiühenduse seostest suudaks kirjutada….? Ma ei saa sinna midagi parata, kui mulle selle mehega seoses meenub alati kollane lumesahk.

eestlane
1 aasta tagasi

ei pea mitte venelast armastama, ega ka brussakaid

jah
1 aasta tagasi
Reply to  eestlane

meid on alati vihatud ja kiusatud ja saksa ees me mütsi ka maha ei võta, ähvardage millega tahate

Imelik
1 aasta tagasi

Ma ullike arvasin, et meil tegeleb riigivaenlastega Kaitsepolitsei, aga näe Laanet teab, et hoopis võimuerakond ja vihakõneseadus. Piisab kui RE sellise sildi lihtsalt külge paneb ja Politico sellest kirjutab (viimane oleneb muidugi sellest, kellest parasjagu kirjutatakse). Kuidas sellised “algharidusega” tüübid Riigikogusse valitakse, jääb mulle küll arusaamatuks. Muidugi “E-peeretusega” võib sinna ka lehm Lonni saada ( vahet pole).

valimised
1 aasta tagasi

näitasid, millised on nõukogude võimu poolt teostatud denatsifitseerimise tagajärjed saaremaal

Imeline Eesti
1 aasta tagasi

Mõni on sama tark kui laudauks. Sellist demagoogiat suudab ajada ainult reformikast miilitssportlane. Äkki Lääne Elu nüüd võtab vaevaks kvaliteeti tõsta ning õigusteadlaste arvamust kuulata (loe Maruste see ei ole). Kõige lihtsam on lugeda peaprokuröri arvamust ERRs või teiste arvamusi ehk meie õigussüsteemis (loe kirjutatud õigus/kontinentaalõigus) ei saa seadusesse kirjutada arusaamatut/mõistmatut/ilma kooseisuta asja ning ei saa seda sisustada ainult kohtupraktikaga, kuivõrd meil ei kehti pretsedendi õigust nagu common law süsteemis. Hirmus on asjaolu, et ühiskonnas on baasteadmiste osakaal varsti olematu ning inimlik rumalus ruulib, nagu banaanivabariik.

tahan
1 aasta tagasi

miilitsaks

Arusaamatu
1 aasta tagasi

Miks see reformierakonna möla pole maksumüüri taga?

sest
1 aasta tagasi
Reply to  Arusaamatu

see on kaja poolt õnnistatud loba