Kevadiselt päikselised ja soojad ilmad on toonud tänavatele hulgaliselt rattureid. Õnneks leidub nende seas täiskasvanute kõrval ka palju noori, kes eelistavad koolitee läbimisel vanemate pakutavale taksoteenusele hoopis jalgratast.
Hawaii Expressi Almare poe juhataja Jürgen Jansoni sõnul on jalgratas koolinoortele igapäevaseks liiklemiseks suurepärane sõiduvahend ja paljud koolid teevad ka ise selle nimel pingutusi, et rattasõitu populariseerida.
„Korraldame Rattaga Kooli MTÜ-ga iganädalaseid Rattarikka reede aktsioone, mis näitavad, et nii mõnegi kooli rattaparklad on hommikuti vaat et kihiti täis pargitud. Kui õpilane järgib liiklusreegleid ning sõidab iga päev kooli ja koju jalgrattaga, mis on talle sobiva suurusega ja tehniliselt heas korras, kingib igapäevane kooliskäik noorele rohkelt vaba aega bussipeatustes ja ummikutes seismiste arvelt ning parema tervise veel kauba peale,“ sõnas Janson.
Tema sõnul kätkeb aga sobimatu ja hooldamata rattaga sõitmine mitmeid ohte, mis teevad liikumise lapsele ebamugavaks ning võivad vähendada tema võimet reageerida ootamatustele liikluses. Ta toob välja neli kõige olulisemat aspekti, mida tähele panna, et sõit kooli kulgeks nauditavalt ja turvaliselt.
Õiges suuruses ratas
Kuigi vanemate jaoks võib tunduda mõistlik osta lapsele suurem ratas, mis lapse kasvades talle parajaks saab, siis tegelikult on suur ratas lapsele ohtlik. „Laps ei suuda liiga suurt ratast valitseda – ohu korral jalga maha panna või kiiresti pidurit vajutada – ning tema reageerimine liiklusolukordadele on aeglane ja kohmakas. Paljud lapsed sõidavad ka liiga väikse rattaga, sest püütakse uue ratta hankimist võimalikult kaua edasi lükata. Olen kohanud hooldusesse toodud rattaid, mille lenks ja sadul on tõstetud üle rattale märgitud maksimaalse piiri, ning teen alati selle kohta märkuse – liiga väikse rattaga sõites on ratturi kehaasend vale. Lapse keha läheb pingesse, mis mõjutab normaalset lihaste ja liigeste tööd. Seetõttu tasub iga rattahooaja algul hinnata kriitiliselt, kas panipaigast välja toodud ratas on ikka lapsele paras,“ rääkis Janson.
Tema sõnul ei ole sobimatu ratas alati teadlik valik. Sageli ostetakse ratas e-poest ning tellitakse kogemata vale suurus. „Seetõttu soovitan alati lapsele ratta ostmiseks poodi kohale tulla – kaupluse töötajad aitavad valida välja just õige suurusega ratta,“ kinnitas Hawaii Expressi poe juht.
Õige suurusega kiiver
Kasvava lapse kiiver jääb väikseks samamoodi nagu muu varustus. „Kui lapsel on kiivriga ebamugav, siis hakkab ta seda viltu või liiga kuklas kandma, jätab rihma lahti või võtab selle hoopis peast – kiiver peaks istuma pähe nagu valatult,“ rääkis Janson kiivri mugavusest.
Kiiver ei tohi olla liiga suur – kuigi enamasti on võimalik kiivrit tagant nupust reguleerida, siis külgedelt liiga suur kiiver jääb siiski loksuma ja seda tuleb Hawaii Expressi esindaja sõnul igal juhul vältida. „Tänapäeval on väga populaarsed BMX-stiilis kiivrid, aga mina neid lapsele igapäevaseks liiklemiseks siiski ei soovitaks – neil pole piisavat tuulutust, need on kaalult rasked ja neid pole võimalik sobivaks reguleerida,“ tõi Janson välja BMX-kiivri varjukülgi.
Uus ja kahjustamata kiiver
Üllatuslikult võib rattasõidu ohutust mõjutada ka näiteks see, kui kauaks on kiiver jäetud päikese kätte peesitama. „Et kiiver suudaks kukkumisel põrutust pehmendada, on see valmistatud spetsiaalsete omadustega materjalist, mis ei kannata pikka päikese käes kuumenemist. Päikesekiired muudavad kiivri hapraks ning see võib mõraneda nii, et palja silmaga ei ole see sugugi nähtav. Samamoodi pole silmale nähtavad praod, mis tekivad kiivrile kukkumise tagajärjel – pärast korralikku põrutust vastu asfalti tasub kiiver asendada,“ selgitab Janson.
Tema sõnul peetakse kiivri elueaks üldiselt 5 aastat, pärast mida ei ole kiivri kaitseomadused enam nii head. „Isegi kui kiiver on noorem kui viis aastat, siis see ei ole asi, mida pärandada vanemalt lapselt nooremale – kukkumiste ja põrutuste tagajärjel ei pruugi kiiver enam tagada piisavat ohutust,“ ütles Janson.
Hooldatud ratas
Jansoni sõnul on kahjuks üsna tavaline, et esimeste soojade ilmadega on tahtmine sadulasse hüpata sedavõrd suur, et hoolduse peale mõeldakse alles siis, kui rattal hakkavad ilmnema probleemid. „Tegelikult võiks ratta ära hooldada juba sügisel, et kevadel ootaks esimest sõitu tehniliselt korras ja puhas raudne ratsu,“ nentis Janson.
Igal aastal tuleks rattale teha korralik puhastus, keti õlitamine ja rehvide kontroll. Lisaks peaks lapsevanem kontrollima, et rattatuled oleksid laetud või patareid vahetatud, kell töötaks ning helkurid puhtad – et laps oleks liikluses nähtav ja kuuldav. „Hoolduse käigus tuleks kontrollida ka piduriklotside kulumisastet ehk seda, et pidurid töötaksid korralikult ning üle vaadata laagrid, trossid ja pedaalid. Kui kõike seda tundub lapsevanemale palju, siis kord aastas tasub seada sammud rattatöökotta,“ soovitas Janson.
Rattaga sõitmine ongi nauding. Lisaks ka keskkonna- ja rahkotisäästlik. Rikkad põhjamaad on sellest ammu aru saanud, kuid meil jumaldatakse endiselt autot.