Peeter Rästas mängib Rakvere teatri „Ajurünnakus“ Aleksi-nimelist tegelast. Kusjuures väga hästi mängib – rolli eest on ta nomineeritud ka teatriauhinnale. Aga tegelikult on vaatamist väärt „Ajurünnak“ tervikuna.
„Ajurünnakut“ vaadates tekkis tunne, et see lavastus oli nagu võidusõit. Pealtnäha ei tohiks teemad ju väga seksikad olla, aga ometi tekib vaadates tunne, nagu sõidaks Ameerika mägedel või oleks rokk-kontserdil.
Absoluutselt. See ongi nagu kontsert või mõni väga hea plaat. Mängida on seda ka äge.
Tegelikult on teemad ju tuttavad, aga see, millise vindi ja hoo te neile teemadele lavastuses peale keerate, tekitab tunde, et annate kogu loole nagu uue arengu?
Just. Areng. Aga see „trepp” ei lähe ainult üles. Ta võib igale poole rännata – vasakule, paremale, üles, alla… Igale poole ja ta on ikkagi areng. Nagu see mäng – binball… Seal pall muudkui käib ringi, põrkab igale poole, katsud elu niimoodi läbi. Me ei näe neid tegelasi ju surivoodil. Aga siis vaatad tagasi ja saad aru, kus see areng ja muud asjad kõik olid. Nii lavastuses kui ka elus. Tegelikkuses ongi kõige põnevam nende tegelastega kaasa minna.
„Ajurünnak“ on väga mänguline lavastus. Seal toimub teil korralik rollide ralli. Kogu aeg jõutakse kuskile ja kohe-kohe lugu lõpeb, kui tuleb uus pööre ja kõik muutub. Mis enne oli jalgadel, seisab nüüd pea peal.
Aga „Ajurünnakus“ ongi see küsimus: need tegelased peavad kogu aeg ümber küsima: mis on siis, kui see on nii? Kõik variandid on hüpoteetilised, aga see hüpotees hakkab enda peas looma asju, mida võib olla ei olegi olemas. Nii need inimesed lolliks lähevadki. Nii „Ajurünnakus“ kui ka elus.
Jah, „Ajurünnak“ ongi väga eluline. Elus ka mõtled enda arvates kõik läbi, kaalud, et see on hea odav elektrileping, annab kindluse ja puha, aga siis tuleb keegi põõsast välja ja ütleb, et oi, mul on näed veel odavam kilovatt-tund… Üks tühine argument pöörab kõik pea peale.
Just. Ja siis sa oledki vaatajana selles protsessis kaasas. Sa ise hakkad samamoodi mõtlema. Kuidas see päriselt elus siis on? Need tegelased „Ajurünnakus“ tegelevad vandenõuga, aga vaatajana saad kõrvalt ju aru, mis on loogiline, mis ei ole. „Ajurünnaku“ vaataja võiks küll tahta ühel hetkel mõnele tegelasele hüüda: kas sa oled loll, et sa ei sellest või teisest asjast aru ei saa! Sa ju vaatajana hakkad mõtlema, kuidas sina kellelegi midagi selgeks teeksid. Selle mõttes on ta heas mõttes osalusteater, et vaatajana paneb ikka kaasa mõtlema, et kuidas nad sirge tee peal kurvist välja sõidavad.
Aga ta on samas ka pööraselt eluline. Kogu aeg mõtled, et ma olen selles situatsioonis olnud. Ükskõik mis valdkonnas tegutsed. Ega poemüüjal ja pangadirektoril on samasugused probleemid, et mida ma usun ja mida mitte.
See ongi kuidagi nii, et me inimestena kipume elama tõekspidamiste järgi, aga tõekspidamised ju muutuvad. Ajurünnak elus. Aju rünnatakse. Ma ka sageli vaidlen inimesena palju igal pool vastu. Aga see ei tähenda, et mul alati õigus on. Teiselt poolt – see, et mul mõnikord õigus ei ole, ei tähenda seda, et ma vaielda ei võiks.
Urmas Lennuk
Rakvere teatri dramaturg
