Kellaosuti liigub pidurdamatult: „tikk-takk” – ületab keskpäevajoone ja ruttab, et jõuda kiiremini päikeseloojangut vaatama. Auto hodomeetrile lisanduvad läbitud kilomeetrid. Veel üks ja seejärel veel üks. Aknatagune on külm ja võõrastav. Aga käes on alles märts. Minu elu kõige külmem märts, täis õudust ja hirmu.
Sõidame, paneme kütte sisse, näksime Snickersit, mille kinkis meile samal päeval Paša lapsepõlvesõber Artem. Nad said tuttavaks koolis. Sellest ajast peale on neil meenutada rohkem kui tosin naljakat ja kohati ebamugavat lugu. Seesama Artem, kes viis oma pere Mariupolist välja, aga tuli tagasi kassi järele ja jäi nagu meiegi „kupli alla”.
