Helir-Valdor Seeder: ka lihtsameelsus on julgeolekurisk

Balti riikidel oli aastakümneid õigus, kui hoiatasime maailma avalikkust Vene ohu eest.

See ei olnud russofoobia, vaid reaalsus, mis põrkus vastu läänemaailma naiivsust ja lihtsameelset majanduskasu saamise soovi. Kahjuks on ka Eesti poliitikute hulgas lubamatult palju naiivsust suhtumises Venemaa ohtu. See on julgeolekurisk ja selle teadvustamisest algab Eesti julgeoleku loomine.

Lühinägelikule, Eesti julgeolekuhuvisid mittearvestavale, ebapraktilisele ja majanduslikult kahjulikule (ka energiajulgeolekut silmas pidades) Eesti–Vene piirilepingu sõlmimise tuhinale olen aastakümneid vastu seisnud. Kümmekond aastat tagasi kirjutasin, et uue piirilepinguga põlistatakse olukord, kus Narvas elektri tootmine jääbki sõltuma Venemaa tahtest. Kui Narva jõe tammi lüüsid asuvad Vene poolel ning Venemaa saab ühepoolselt veetaset alandada ja lõpetada elektri tootmine Narvas, on see Eesti energiajulgeoleku risk. Tänavu juulis täiendas rahandusminister valitsuse arutelu tulemusena Eesti Energia omaniku ootusi selliselt, et tootmisvõimekus tuleb tagada sõltumata veetasemest Narva jões või veehoidlas. Lõpuks ometi hakatakse teadvustama kahjuliku piirilepingu praktilisi mõjusid!

2014 kõrvaldas Reformierakonna ja sotside valitsus mõne nädalaga piirilepingu ratifitseerimisdokumentidest ka viited Tartu rahulepingule ja Eesti riigi õiguslikule järjepidevusele. Lihtsameelsus, et sellised järeleandmised piirilepingus annavad Eestile mingisugusegi julgeolekugarantii, vohab jätkuvalt Eesti poliitikute ja diplomaatide peades.

Sama mure on meie 30 aastat praktiseeritud pehme keelepoliitikaga, mille üks tagajärg on vilets lõimumispoliitika. Ainult positiivne motiveerimine riikliku poliitika kehtestamise ja tugeva järelevalveta ei vii meid soovitud tulemuseni.

Samasse ritta peame asetama ka Vene riigi kodanike valimisõiguse kohalikel valimistel. Isamaa algatatud valimisõiguse äravõtmine ei ole venelaste tagakiusamine, mida konkurendid meile ette heidavad. Peame eristama Eesti kodanikest venelasi, kellel on kõik kodanikuõigused koos valimisõigusega, Vene riigi kodanikest, kes esindavad Vene riiki Eestis. Agressorriigi kodanikelt valimisõiguse äravõtmine, on igati proportsionaalne, nagu ka viisade väljastamise piiramine. Sellise otsuse tegemine tuleneb rahvusvahelisest õigusest. Eelnõu menetluse käigus saame sisse viia muudatuse, mis võimaldab paindlikult kohelda kolmandate riikide kodanikke, andes valimisõiguse ainult nende riikide kodanikele, kellega Eesti riik sõlmib vastava kahepoolse lepingu ja kes järgivad rahvusvahelist õigust ja inimõigusi.

Isamaad süüdistatakse valimiseelses vene kaardi mängutoomises. See on vale. See kaart on meil kogu aeg mängus, kui rahvuslikku ja eestimeelset poliitikat vene kaardiks nimetada. Ükski Isamaa algatus, millele kritiseerijad viitavad, pole algatatud pool aastat enne valimisi. Eestikeelsele haridusele üleminek oli meie valimislubadus juba 2019 riigikogu valimistel ja jäi ellu viimata Keskerakonna vastuseisu tõttu. Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaaliga oleme tegelenud aastaid ja sinna kõrvale ei sobi lagunevad okupatsiooni ülistavad monumendid.

Isamaa esitatud valimisõiguse äravõtmise eelnõu ei ole eesmärk, vaid vahend. Aprillis algatatud eelnõul ei olnud riigikogu enamuse toetust, praeguseks tundub see olevat. Mentaalne muudatus on toimunud ja nüüd saame vajadusel algatada ka põhiseaduse vastava muudatuse. Samm-sammult liigume eesmärgile lähemale ja suurendame Eesti julgeolekut. Eesti kodakondsus ja valimisõigus kõigile siin elavatele inimestele pole inimõigus, vaid privileeg, millega kaasnevad lojaalsus, vastutus ja kohustused ning see peab olema Eesti riigi hoolikalt kaalutud poliitiline valik. See on Eesti riigi ja julgeoleku vundament. Loodan, et ka Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid mõistavad teema tõsidust, mõtlevad ümber ja tulevad algatusega kaasa.