Juhtkiri: kooliaiast võiks olla kasu

Poes vaatab hinnatõus vastu igalt riiulilt. Samamoodi kallineb lasteaia- ja koolilõuna. Haapsalu lasteaiad alustasid toidupäeva hinna korrigeerimisega juba aasta alguses, pole välistatud, et uus tõus ootab sügisel ees.

Summa, mida riik koolitoidu hüvitamiseks omavalitsustele maksab, on püsinud muutumatuna 2017. aastast. Linnade ja valdade liit soovib selle suurendamist, sest vahe maksavad kohalikud omavalitsused ise kinni. Tänavu on asunud aia(maa)omanikud suuremal määral ise toitu kasvatama kui mõne aasta eest. Toidukartuli seeme sai ootamatult vara otsa. Kas võiks mängida mõttega, et kooliaeda, kus see veel on alles, uuesti köögivili maha panna?

On koole, kes kasutavad oma aias kasvatatud köögivilja ja marju. Küll aga ei oska arvata, kas omakasvatatud tooraine sobib, kui toitlustaja on leitud hankega. Mahepõllumajanduse koostöökogu käib üle Eesti koolides mahetoidust rääkimas ja toob näiteid Võrumaalt, kus mitu kooli on rajanud aia ja tarvitavad ise kasvatatud saadusi köögis.

Kooliaed ei lahenda muidugi kõiki probleeme, sest juurikate ja puuviljade hoiustamiseks on vaja keldreid, mida tänapäeva koolides pole, peale selle peab olema aednik või õpetaja, kes aia oma südameasjaks võtab. Ja kindlasti ei tee keegi seda palgata. Seega – tõenäoliselt ei saa odavamalt. Kindlasti kohe pole see ka võimalus suurte linnakoolide jaoks. Suurkoolides on mastaabiefekti tõttu toiduportsjoni hind muidugi väiksem.

Meenutades aastatetagust aega, kui kooliaias töötamine oli õpilase suvevaheaja loomulik osa, tekib küsimus, kas tänapäeval ka nii saab. Aga miks ei peaks saama? Puuduvast või olematust töökasvatusest räägivad kõik. Noored on hädas, sest suviseid töökohti ei jagu. Vanemad on mures, kas järeltulija õpibki tööd tegema, kui õige aeg mööda lasta. Kooliaed võiks olla koht, kus natukenegi sihipärast tegutsemist harjutada.