Nelja aasta eest Köler Prize’i pälvinud maali- ja installatsioonikunstnik Anna Škodenko paiskab vaataja Haapsalu linnagaleriis otse katastroofijärgsesse maailma.
Škodenko „Kunagi ammu tundsin üht inimest…” kõneleb tunnetest ajal, kui sõda varjutab kõik, ja vestab loo. Sel pole otse poliitilist mõõdet, aga ometi on. Tundliku sõnatundjana – ja sõnad on Škodenko jaoks väga tähtsad – lõpetab ta pealkirja kolme punktiga. Sõnailmas pole aga kolm punkti lõpp, vaid katkestus.
Lause jätkub, rullub looks, olgu siis kirjas või meeles. Kunagi ammu tundsin, aga… Mis temast sai? Kus ta on? Kas ta on? Kas ta muutus või kadus? Miks? Ja mis edasi sai?
