Lood Haapsalu linnusest

Lääne Elu

info@le.ee

 

Haapsalu linnusest on kirja pandud palju lugusid, millest mõned on kestnud läbi ajaloo – näiteks näiteks õnnetu armastuse legend Valgest Daamist ning lugu linnuses varandust valvavast mustast koerast.

Rahvasuus levivate lugude kõrval on kirja pandud ka palju linnusemüüride vahel päriselt juhtunud seiku. Pakumegi lugemiseks loo Haapsalu linnusest aastal 1803. Eduard Philipp Körber kirjeldab värvikalt linnuse eluolu ning lahkub sealt omapärase suveniiriga.

Loole on lisanud selgitused Haapsalu linnuse ekspositsioonijuht Jaak Mäll.

I Päev Haapsalu linnuses 1803. aasta suvel

Eduard Philipp Körber (1770–1850) oli Võnnu kirikuõpetaja, suur teadus- ja ajaloohuviline ja kollektsionäär ning Õpetatud Eesti Seltsi ja muude teadusseltside liige. Elu jooksul koostas ta mitmeid käsikirjalisi uurimusi Eesti- ja Liivimaa kubermangude ajaloost ja muististest. Järgnev lugu pärineb ülevaatliku uurimuse „Vaterländische Merkwürdigkeiten” („Isamaa vaatamisväärsused”) viiendast osast, mis räägib Eesti- ja Liivimaa linnadest ja nende ajaloost.

„…Ja siin tundub mulle asjakohane üht-teist selle kauni ehitise üldisest väljanägemisest, ülesehitusest ja sisemusest lähemalt jutustada. 1803. aastal külastasin ma Haapsalus oma naisevenda, kreisiarst Mickwitzi ja kasutasin siis ka võimalust kõike seda kohapeal oma silmadega põhjalikult üle vaadata, sammudega üles mõõta ja joonistamisega talletada.”

Eberhard Christoph Mikwitz (1774–1822) oli meditsiinidoktor ja töötas Haapsalus kreisi- ehk maakonnaarstina. Kreisiarsti tööülesannete hulka kuulusid järelevalve arstide ja apteekrite tegevuse üle, epidemioloogilise olukorra jälgimine ja vastavate meetmete tarvituselevõtt, kohtumeditsiin ja lahkamised ning sõjaväeteenistusse kutsutavate tervisekontroll.

„…Loss asub linna keskpäevasel küljel ja on justkui kaitsevalliks nii linnale, kui ka tervele poolsaarele …Lossi ringmüür moodustab pikliku nelinurga, mis aga vastu kirdekaart mõnevõrra väljapoole ulatab ja sellega kogu rajatisele veidi moonutatud kuju loob, nii et ta ebakorralist kuusnurka meenutab. Enam-vähem kõige pikema külgmüüri keskel asetseb neljakandiline linnuse peaehitis. Ringmüüri pikema külje laius on 280, kõige kitsamas kohas 170, kõige laiemas 220 sammu ja täielik ümbermõõt 800 sammu …Lossil oli kaks väravat, üks keskpäevasel- ehk maapoolsel küljel ja üks põhjas ehk linna pool (G). Peale selle oli veel üks sissepääs linnuse peahoone ja väga suure ja tugeva rondeeltorni (H) vahel… (P) juures võib sissevarisenud koha tõttu järeldada, et nende massiivsete vallide sees võlvitud tühjad ruumid võivad olla.

Kaardil näidatud koht on tänaseks kadunud Kohvritorn, mis ehitati rootslaste poolt pärast Liivi sõda ja oli osa linnuse sees jooksvate vallikraavide süsteemist. Kohvritornist läbi valli linnuse sisehoovi viiv käik on osaliselt tänaseni säilinud ja näha laste mänguväljaku juures.

(O) juures ära märgitud 6 neljakandilist süvendit tunduvad olevat hilisemast ajast pärinevad pommikeldrid.

Praegu on seal 1980. aastatel rajatud alajaam ja linnusemuuseumi töökoda. 1683. aasta Haapsalu plaanil märgib Rootsi suurtükiväeleitnant Samuel Waxelborgh nende ruumide seletuseks „Hfalfwer Soldats Logementer” – „võlvitud sõdurite eluruumid”.

(M) tähistab neljakandilisi torne, (I), (K) ja (L) aga kauneid ja väga võimsaid poolrondeele, millele suurtükkide jaoks laskeavad sisse tehtud. Rondeeli (K) alumisel võlvitud korrusel leidsid mõned linnakodanikud vähe aega tagasi kaevates mitu vana rauast lühikest mortiiri- või kahuritoru, mille juures oli tähelepanuväärne see, et nende kahurite torud suudme juures kõvasti jämedamad olid kui tagumises osas.

Need väravarondeeli esimeselt korruselt leitud suurtükid on kahjuks kaduma läinud. Aga selliseid suurtükke on linnusest leitud ka hilisemal ajal – viimane suurem leid saadi linnuse taastamistööde ajal 1989. a. Suurtüki suudme suunas laienev lehtrikujuline raud oli mõeldud rauatükkidest või tinakuulidest kartetšilaengute laskmiseks. Linnusest leitud suurtükid on välja pandud linnusemuuseumi ekspositsioonis.

(A) on lossi sisehoov, (B) on kaunis ja muljetavaldav võlvitud audientsisaal piiskoppide ajast. Lossil oli kolm peakorrust, mille ruumid kõik enamasti võlvidega näivad kaetud olnud olevat.”

1802. aastal olid pealinnuse siseseinad veel püsti ja võimalik, et teise korruse suure saali võlvid võisid olla veel vähemalt osaliselt säilinud. Pealinnuse siseseinad varisesid kokku 1820. aasta paiku. Körber eksib muidugi teise korruse saali ajalises määrangus: tegemist ei ole piiskoppideaegse ruumiga – see ehitati alles pärast Liivi sõda, 1580. aastatel.

Käsikirja enda leiab aadressil: https://kivike.kirmus.ee/meta/EKLA-11278-46636-57383. Korrektne viide EKLA, f 192, m 60:1(M.B).

3 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
kuidagi
2 kuud tagasi

peaks selle valge daami aknamulgu tasuta vaatamise ära keelama, kõik muu seal tasuline , aga vot see mulk tasuta, saavad ju miljoni peldikud sellised teha , et lased mündi sisse ja uks avaneb, siin saaks kuidagi sellise papi eest avaneva kardina sinna paigutada, mõelge milline sissetulek oleks muuseumile

Hea Okkupant
2 kuud tagasi

Haapsalu piiskopid olid väga jõukad. Nende aarded on peidetud lossi, kuid neid valvab tohutu must koer, kellel on leegitseva tulega silmad.
Ja isegi on huvitav, kuidas Püha piiskopid kasutasid valvamiseks põrgu koera?
Muide, lapsepõlves nägime teda – ta helendas pimedas isegi mustana ja tal polnud silmi, kuid tundus, et ta vaatas tähelepanelikult. Ja ta liikus vaikselt nagu ujuks. Ta ei puudutanud meid ja me põgenesime aeglaselt

tumm
2 kuud tagasi

Kirjandusmuuseumis on olnud geniaalsed tõlkijad. “Von der West” on tõlgitud eesti keelde ja rahumeeli kirjutatud “idast” (esimene pilt linnusest).