Krimmi holm on üks esimesi maamärke, mis meritsi Haapsallu saabujat tervitab – see on sisuliselt Haapsalu merevärav. Aastaid, õigupoolest aastakümneid, pole see värav linnast head muljet jätnud – nõukogude aegsed tööstushooned, millest nüüd on saanud lagunevad varemed, ei mõju ju kuigi kutsuvalt.
Ega esmamuljet Haapsalust parandanud ka järgmisena Krimmi holmi varjust silma hakkav Bürgermeistri holm oma mastiderägastiku ja nõukogudeaegsete lagunevate telliskivihoonetega. Politseikordoni sulgemine Bürgermeistri holmil ning eelmisel aastal teoks saanud linna ja riigi maadevahetus on andnud lootust, et Bürgermeistri holmi ootavad ees paremad ajad. Et praegu holmile sissepääsu takistav tõkkepuu kaob, sinna kerkivad elumajad ja linnasadam ning kõik, kes mereäärt pidi jalutada tahavad, pääsevad vabalt holmi tippu.
Nüüd on lootust, et uute omanike käes saab uue hingamise ka Krimmi holm, kuhu ligipääsu on enam kui kümme aastat tõkestanud suletud raudvärav. Öeldakse, et ega aed inimest pea ja nii on ka Krimmi holmiga – värava ümbert on kaldaäärt pidi sisse trambitud korralik jalgrada.
2000. aastate keskpaigas olid eelmisel omanikul, toona äsja Krimmi holmi omandanud firmal suured plaanid – tehti detailplaneering, mille järgi väikesele poolsaarele oleksid kerkinud kortermajad ja äripinnad. Siis aga tuli masu ja plaanid jäidki plaanideks. Takkajärgi vaadates on see hea, sest kõike, mida toona Krimmi holmile kavandati, oleks olnud liiga palju ja see oleks olnud liiga suur. Loodetavasti on nüüd uutel omanikel oskust ja soovi muuta Krimmi holm tõepoolest mõnusaks linnaosaks, mis poleks väravate taha peidetud eliitlinnaosa, vaid oleks avatud kõigile. Veel tahaks loota, et uued omanikud suudavad mingil moel säilitada kasvõi osa tänavakunstnik Lex Zoozi seinamaalingutest.
Kui Bürgermeistri ja Krimmi holm ükskord korda saavad, võiks Haapsalust hakata juba rääkima kui merelinnast, kus tõesti on võimalik mööda kaldapealseid jalutada Aafrika rannast raudteejaamani.
Muinasjutte oleme küllalt kuulnud