Juhtkiri: talendid koju

Tänases lehes kirjutame kahest noormehest, kes on otsustanud pealinnaelule selja keerata ja tulla tagasi kodulinna, et siin midagi korda saata. Bert Rotberg treenib väikesi jalgpallipoisse, Mikk Päeske püüab hoogsamat elu sisse puhuda Haapsalu korvpallielule.

Rotberg ja Päeske on pigem erandid, sest enamasti kipuvad noored suuremasse linna õppima minnes jääma sinna aastateks. Tagasipöördumisele mõeldakse heal juhul siis, kui peres on lapsed ja tekib soov turvalisema elukeskkonna järele, pigem aga alles siis, kui silme ees terendab juba pensioniiga ning tahaks vaikselt ja mugavalt vanaduspõlve veeta.

Et suurlinna õppima minevad noored sinna ka jäävad, on ühtpidi mõistetav. Keskustes on lihtsam tööd ja suuremat palka leida, rohkem võimalusi vaba aega veeta ja isegi poes käia. Väikelinnas on küll mõnus vahelduseks promeneerida, eriti suvel, aga siis tahaks jälle tagasi sinna, kus elu keeb.

Isegi kui hing ihkaks vaiksemat elukeskkonda ja südames oleks soov kodulinna tagasi tulla, on sobiva, hea palgaga töö puudumine üks peamisi põhjusi, miks seda ei tehta. Igaühes ei ole ettevõtlikkust, et endale ise töökoht luua.
Õigupoolest aga ongi ettevõtlikkus peamine, mis tagab äraelamise maal ja väiksemates linnades, sest nagu näha, tõmbavad riik ja riigifirmad siin end järjest koomale. Olukorras, kus luuakse töökoht iseendale, luuakse see sageli ka mõnele teisele inimesele.

Ja mitte ainult töökoht – ka meelelahutus on enda otsida ja kultuur enda luua. Sest valmis lahenduste pakkujatele on huvitavamad suuremad asulad, kus võimalikke kliente, tarbijaid ja töökäsi on rohkem. Nii on ka väikekoha spordisaavutused kõigepealt oma poiste-tüdrukute käes. Heas mõttes kolkapatriotism ja oma võistkonnale kaasa elamine liidab kogukonda. Seda toredam on, kui noor inimene tuleb tagasi kodukohta, et siin oma treenerioskusi rakendada. Oleks selliseid rohkem!