„Tüdrukud, tüdrukud!“ hüüab ema püüdlikult vaiksemal häälel. „Ärge jookske surnuaias!“
Tüdrukud, õed Maila ja Leila, võtavad hoogu maha. Jah, sellest oli kodus juttu küll, et kalmistul ei joosta ega kilgata ja räägitakse vaikselt.
„Ema,“ Maila tuleb emale lähemale, „kas sa mäletad tõesti, kus on vanaisa haud? Kõik on valge, mina küll ei mäleta, ma ei tunne siin ühtegi kohta enam ära!“
„Ikka mäletan, olen siin ju palju kordi käinud. Vanaisa maeti vanaema kõrvale ja tema haual olen saanud käia juba 12 aastat.“
„Mina vanaema ei mäletagi,“ tunnistab Leila.
„Jah, ilmselt küll, sina olid siis aastane ja Mailat polnud hoopiski veel olemas.“
Vanaisa maeti suvel, nii on tüdrukud olnud selles osalised, aga ega nad suur midagi aru ei saanud, mis suvel toimus. Hirmus kurb oli, see tunne on meeles.
„Ema, miks me täna siin oleme? Täna on ju jõuluõhtu, peaks hoopis kodus televiisorit vaatama!“ pakub Maila.
„Jah, sõbrake, on tõesti jõuluõhtu, sellepärast olemegi siin. Vaata, teised on ka käinud, küünlad põlevad üle terve kalmistu. Selline on ikka olnud komme, et kui meil on kodus pidu, siis mõtleme ka nende peale, keda enam meie keskel ei ole, aga kes on meile väga-väga kallid.
Mäletad, suvel, kui oli vanaisa matus, olime koos kirikus. Koduväravasse puistasime kuuseoksi ja vanaisa kääpa kaunistasime ka kuuseokste ja lilledega. Täna on meil kodus jõulukuusk ja ka kirikus on kindlasti ilus jõulukuusk. Homme tähistame jõululapse Jeesuse, sünnipäeva, sest Tema on Jumala kingitus meile. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Seda igavest elu sümboliseerib ka jõulukuusk meie kodus. Näe, selle raudristi kõrval ongi meie omad puhkamas. Paneme küünlad põlema!“ Ema lükkab hauakivilt lume maha ja nimed tulevad välja. On tõesti nende omad vanaema ja vanaisa. Nüüd tuleb tuttav ette!
Küünlad sätitakse laternate sisse, pisut eemal on naabritädi haud, ka sinna saab küünal jäetud.
Edasi kulgeb tee kirikusse. Uksed on lahti, orel mängib, ja ongi kuusk! Nii suurt kuuske ei saaks küll koju tuua, hea, et kirik nii kõrge on. Ja ainult väikesed tulukesed on kuuse peal, nagu tähed taevas.
Inimesed laulavad ja kuulavad jõulugu, see on tuttav: „Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas…“ Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud.
„Oh, kui ilus,“ õhkab Maila. „Ma tean seda lugu sõna-sõnalt, aga ikka on ilus!“
Kui nad kirikust väljuvad, on õues juba hämar ja nüüd säravad kõik küünlad. „Vaata!“ sikutab Maila ema varrukast. „Kõik tähed säravad!“
Kõik seisatavad hetkeks ja vaatavad tumedasse taevasse. Tõesti, kõik tähed säravad! „Need tähed peegeldavad kõiki säravaid küünlaid!“
