Laialt levinud pilkelause, et keegi on maalt ja hobusega, hakkab vaikselt tõeks saama, sest ühelt poolt hinnatõus ja teisalt transpordiameti plaanitavad kärped viivad selleni, et hobuseta maalt enam üldse liikuma ei pääse. Kallineva kütusehinna puhul oleks loogiline, et inimesed püüavad isikliku autoga sõitmise asemel rohkem kasutada ühistransporti, mis pealegi on tasuta (tõsi, mitte küll kõikjal). Kuid kui mugavaid ühistranspordiühendusi ei ole, ei jäägi muud üle kui osta kallist kütust või hankida hobune.
Teisipäeval andis transpordiamet teada tulevaks aastaks plaanitavatest kärbetest. Kärped aga tähendavad, et niigi õhukeseks lihvitud ühistransporti tuleb veelgi koomale tõmmata ja jääteed, mis korralikel talvedel on vormsilastele ja noarootslastele nagu elutee, ähvardatakse rahata jätta.
Go Grupi nõukogu liige Tiit Pruuli juhtis ERRis ilmunud arvamusloos tähelepanu sellele, et novembri lõpus tuleva aasta kärpeplaanidega avalikkuse ette tulev transpordiamet kaugeneb kõigist sõnastatud ühistranspordi arengukava eesmärkidest. Kui arengukavas räägitakse sellest, kuidas ühistransport peab tulema inimestele lähemale ja muutuma neile mugavamaks, kiiremaks ja kättesaadavamaks, siis tegelikkus kaugeneb eesmärkides seitsmepenikoormasammudega. Liinibussi, mis sõidab harva nagu kuuvarjutus, kui üldse sõidab, ei saa küll kuidagi nimetada mugavaks, kiireks ja kättesaadavaks.
Nokk kinni saba lahti – inimesed kasutavad ühistransporti vähe, sest see liigub harva ja neile sobimatul ajal, kui aga sõitjaid on vähe, suletakse järjest uusi liine. Transpordiamet tegutseb üsna sarnaselt Eesti Postiga, kes algatuseks muutis postkontorid postipunktideks või muutis nende lahtiolekuaegu selliselt, et tööinimesel oleks seal äärmiselt ebamugav käia. Kui aga inimesi käib vähe, siis tulebki uksed kinni panna, sest see on kokkuhoid.
Kõigi mugavustega maaelu – kõlab justkui saabastega kass. Kas kass tunneks end saabastega mugavalt? Ilmselt mitte. Maaelanikuna olen justkui sama meelt, et kui maale laieneksid kõik linna mugavused, siis mis põnevust ja väljakutset see elu sisaldaks? Mugavused ei ole eesmärk omaette, elul peab mõte olema, ja seda on palju raskem leida siis kui elad kõigi mugavustega keskkonnas.
juba see mõte,et hoiame teehoolduse pealt kokku, pole õige. Selliste asjade pealt ei peaks midagi kokku hoidma ja veel vähem jätma see mingi külamehe asjaks, olgu ta siis kui korralik.
Palun seleta, miks on külamees kehvem kui; teehooldus firma kes liigitab küla läbivatee kolmanda astme teeks ja saadab saha sinna oma suva järgi. Oma kogemustele tuginedes on just külavaheteed talvel sellises olukorras, mis ei kannata kriitikat. Mina näen oma ettepanekus kahte positiivset külge.
1. Inimesed lähevad maale elama, kui pakkuda neile kodukoha lähedal tööd.
2. Külamehel on kogukonna silm alati peal.
Viimaks küsin; Kas oled kunagi proovinud asju ajada suurfirmaga sinna helistades?
Püsime terved!
ehk mõnes kohas leidubki selline kohusetundlik külamees, kes kes kõigil ja kõigel 24/7 silma peal hoiab….aga enamustes kohtades kindlasti mitte.
Huraa, aitab rahapõletamisest! Ettepanek hoiame ühte külameest autoga palgal, kes teeks vajalikud sõidud linna ja maa vahel ära vastavalt tellimustele.
Teine kus saaks kokku hoida teehoolduse pealt, kus hoiaksime külameest palgal, kes rendiks teehoolduse tehnikat. Nüüd tõuseb uus küsimus, kus saaks kaineid ja kohusetundlikke mehi? Mina julgen arvata, et Eesti inimene on maarahvas ja kui töökoht kodu lähedal küll minnakse ka maale elama.
Nii kui hobuse hangid, hakkab maailmaturul heina hind tõusma…
Heina kasvab oma maa pöldudel-metsas =niida,kuivata ja kogu kokku. Hobune töötab kodumaise küttega.Esivanemate tarkusi oleks vaja tundma öppida!!
see rahvas , maale elama, idüll missugune, saate kolhoosi korteri ja sigalasse tööle
on kõrgepalgaline ameti juhataja, millega käib ilmselt kaasa ka luksus ametiautod, enese eputamine pole mingi uudis, mäletate ühte ülemmiilitsat , kes lasi kabinetti omale sauna ehitada, ja seda tehakse meie kõigi heaolu tagamiseks