Sõnaga „lähisuhtevägivald” tähistatakse igasugust lähedaste inimeste vahelist vägivalda. See võib olla vägivald vanemate-laste või õdede-vendade vahel, kuid peamiselt mõtleme lähisuhtevägivallast rääkides mehe ja naise vahelist vägivalda. Seda sellepärast, et enamikul juhtudel on vägivallatseja mees ja ohver tema naine.
Perevägivallale jälile saamine on keeruline, sest peame ju kodu oma kindluseks ja koduseinte vahel toimuvat niisama heast peast laiale ilmale kuulutama ei minda. Seda enam, kui füüsilise vägivalla asemel, millest jäävad võibolla sinikad, käib hoopis vaimne vägivald, mis ohvri niigi madala enesehinnangu päris olematuks lihvib. Nii ei oska kõrvalseisjad pahatihti märgatagi, et väliselt harmooniline abielu on sisemiselt mäda mis mäda.
Kõige hullem on, et sageli ei julge ohvrid ise toimuvat tunnistada ning hakkavad abi otsimise asemel vägivallatsejat hoopis kaitsma ja õigustama. Hirm on lihtsalt nii suur. Vägivaldsesse suhtesse jäädes rikub aga naine nii enda elu, vaimset tervist ja tulevikku kui ka oma laste oma. Just laste kaudu pärandub edasi meie põlismuster, kus ühel inimesel on võim ja õigus, teistel aga pole midagi.
Ammu enam ei peeta normaalseks olukorda, kus keegi tänaval jõuga oma õigust maksma paneb, ometi peetakse kodudes toimuvat endiselt pere siseasjaks, millest ei sobi rääkida. Miks on aga kodus vägivallatsemine hullem kõrtsikaklusest? Peamiselt loomulikult sellepärast, et kõrtsis pole vägivalla tunnistajaks järgmine põlvkond, kes halvad kombed ja vääritu suhtumise kaasa saaks.
Sageli kiputakse perevägivalla puhul süüdistama ohvrit, kuigi süüdi on alati vägivallatseja. Olukorra muutumine algab sellest, kui inimene, kellel on kiusatus halvasti öelda või rusikad käiku lasta, otsib abi endale, mitte ei hakka teisi talle sobivasse vormi näägutama või peksma. Paraku ei kipu inimene end muutma enne, kui saab selgeks, et endistviisi käitudes ei pea ühiskond temast lugu.
Järjekordne kinnimakstud soperdis
Kurb.. Tööraha Lipp oli omal ajal sisukam