Mehhiko hilisõhtuse tumeneva taeva all kõlavad kitarrihelid. Sombreerodes mehed lasevad häälepaelad valla ja samal ajal hakkab ülevalt langema tuhandeid ilupaberilipikuid. Õhus lenneldes sädelesid nad nagu dollarid, mis naiste WTA finaalturniiril osalejatele välja jagati.
Tumesilmne ja sihvakas Hispaania tennisetäht Gabriela Muguruza seisab kõige selle keskel, nautides karikat hoides oma võiduhetke. Veidi taamal aga õhtu teine peategelane, kes oleks nagu Ants Laikmaa maalilt ellu ärganud. Linalakk juuksepats säriseks nagu ikka veel äsjase finaalmatši pingest. Anett Kontaveit neelab endasse hetke suursugusust, hoides peopesal hoopis väiksemat, aga maitsekat auhinda.
Algul olid Anetti silmad nukrad, isegi pisar kippus silmanurka, kui ta pärast mängu oma toolil autasustamist ootas. Pikapeale tennisetähe näoilme siiski pehmenes ja autasustamise lõpuhetketel ta juba naeris, valge hambarida säramas. Anett ei unustanud kõigi teiste kõrval tänamast ka neid lugematuid tennisefänne, kes öösiti kella poole nelja paiku oma Eestimaa kodudes teleri ees tema heitlusi kaugel Mehhikos jälgima asusid. See pöördumine soojendas südant, ei saa salata. Naeratades viipas ta ka tribüünil seisvale murdumatule viisikule, kes Eestist kohale lennanuna olid valged särgid selga tõmmanud, millel tähed vastavalt A, N, E, T, T ja kes skandeeris aeg-ajalt väga innukalt: „Eesti, Eesti!” Igatahes tõid ka need viis tarmukat meest meie riigi tugevalt rahvusvahelisele pildile.
