Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) on muu silmapaistva kõrval tegelenud aktiivselt ka eesti keele sõnavara rikastamisega. Ta on kirjas Faehlmannile tõdenud, et „kui meil mõnnes asjas sõnnu ning sõnnakesi küllaltki käes, siiski mitmes teises kohhas meie sõnna puduse pärrast mõnda asja ei jõua nõnda teistele selletada, et iggamees meie mõttedest kohhe selget arro kätte saaks“. Kreutzwald on mõelnud palju sõnu, nt rahvus (algselt rahvaus), voorus, hapnik, süsinik, mädanik, palavik, kilpkonn, iduleht jne.
Samas on huvitav jälgida just sõnu, mis on aja jooksul keelepruugist kadunud või pole omaks võetud. Näiteks kirjaseadnik (autor). Põnevad on ka urgastee (tunnel) ja rõngastee (ellips). Väga tänapäevaselt mõjub sõnasabakõlks (lõppriim). Aga mis võiks olla välkuv-poolitõmbuse-jõgi? Selle all pidas Kreutzwald silmas elektrivoolu.
