EELK kirikukogu on otsustanud, et Eestis taastatakse piiskopkonnad. Millal piiskopkonnad päriselt sünnivad ja kuidas praostkonnad nende vahel jagunema hakkavad, pole praegu küll teada, see selgub arutelude käigus. Ometi ei ole välistatud, et Haapsalust saab taas piiskopkonna keskus, nii nagu see oli keskajal, kui Lääne-Eesti ja saared moodustasid Saare-Lääne piiskopkonna.
Loodavaid piiskopkondi ei saa muidugi mitmesaja aasta taguste eelkäijatega võrrelda – keskaegne Saare-Lääne piiskopkond polnud pelgalt religioosne moodustis, vaid Vana-Liivimaa konföderatsiooni kuuluv ilmalik riik, kus piiskopile kuulus nii vaimulik kui ka ilmalik võim. Loodavate piiskopkondade võim piirdub kirikuga, kuigi keegi ei saa keelata piiskopil ka ilmalikes asjades oma arvamust avaldada.
Piiskopkondade loomist on ette valmistatud pikka aega. Plaane peeti selleks juba enne teist maailmasõda, kuid toona ei jõutud neid ellu viia. Taasiseseisvunud Eestis pandi peapiiskopi kõrval esimene piiskop ametisse juba 1992. aastal. Järgmine ettevalmistav samm piiskopkondade rajamise suunas tehti kuus aastat tagasi, kui lisaks nimetati ametisse kaks piiskoppi – Tiit Salumäe ja Joel Luhamets. Kui naabrite juures nii Lätis, Soomes kui ka Rootsis on igal piiskopil ka oma piiskopkond, siis meil nii pole – Eestis on piiskoppide puhul ära märgitud nende asukoht. Nii ongi Haapsalu toomkirik praegu piiskopikirik, kuid mitte piiskopkonna peakirik.
Kui EELK piiskopkondade moodustamisega edasi liigub ning tõepoolest sünnib taas Saare-Lääne piiskopkond ja Haapsalust saab piiskopkonna keskus, võiks see Haapsalule kasuks tulla. Seda mitte ainult kiriklikus mõttes, vaid võiks lisada linnale ka väärikust ja meelitada turiste, sest piiskopkonna keskus – see kõlab uhkelt.
“väärikust ja meelitada turiste” – need kaks on omavahel vastuolus, ei saa koos eksisteerida
ei puuduta sind üldse, sa oled nende jaoks ainult korjanduskarp
Soovin jõudu ja vaimuväge selle mõtte elluviimiseks ja et see meid kõiki ka sisemiselt puudutaks ja puhastaks.