Emakeelepäeval, 14. märtsil möödub 220 aastat Kristjan Jaak Petersoni sünnist. Ajal, mil kirjutas Peterson, kutsuti eesti keelt maakeeleks. Polüglott Peterson võinuks oma värsse kirjutada väga paljudes keeltes, aga ta otsustas maakeele kasuks.
Alates 19. sajandi keskpaigast on eesti keel teinud läbi tohutu arengu. Tähelepanuväärne on see, et kui Peterson püüdis julgustada eestlasi maakeeles kirjutama, siis 21. sajandil kirjutavad eestikeelset kirjandust ka need, kes eestlased ei ole, nt USAst pärit ja Haapsalus elav Adam Cullen või Norrast pärit Øyvind Rangøy.
Vahel arvatakse,et keel peaks olema konservatiivsem, aga keel on nagu elusorganism – pidevas arenemises ja kulgemises. Luuletaja Wimberg on kirjutanud, et „päris eesti keel / ei ole kooliõpikus / ei ole sõnaraamatus”. Keel ei ole raiutud sõnaraamatutesse, keele puhul ei peaks ihalema vaid steriilsust. Kirjakeele reguleerimine on tähtis, kuid oluline on ka leida tasakaal.
Keel muutub ajas ja seda ei peaks pelgama.
