Juhtkiri: järeleandmise kunst

Väike Salajõe külaselts ja suurtootja Kekkilä on sõlmimas kokkulepet, mis tegelikult ei rahulda kumbagi osapoolt.

Salajõe elanikud on paarkümmend aastat võidelnud puhta kaevuvee eest ja uue turbakaevanduse vastu. Sama visalt on Kekkilä üritanud laieneda ja 130 ha Niibi rabas uut kaevandusluba saada.

Vastandlikest eesmärkidest hoolimata on nad siiski lõpuks kokku leppinud – külaselts näitab kaevandusele rohelist tuld, kuigi ta seda ei taha. Kekkilä puurib külarahvale uued kaevud ja ehitab korraliku veevärgi, kuigi ta seda ei taha – 150 m sügavused kaevud ja veevärk pole just odav lõbu.

Ühest küljest oleks külaselts nagu alla andnud, kui nõustus kaevandusega, mille vastu nii tuliselt võitles, ja selts riskib rohkem kui Kekkilä, kellel tuleb ainult raha kulutada. Külaseltsi puhul aga – jah, keegi ei tea õieti, kas kaevandus rikkus Salajõe elanike kaevuvee. Keegi ei tea täpselt ka seda, mida toob kaasa uus kaevandus. Kas põhjavee tase alaneb? Kas salvkaevud jäävad kuivaks? Kas veeprobleem ehk laieneb ümbruskonna külades? Mis juhtub rabajärvedega? Kõigile neile küsimustele ei oska praegu keegi täpselt vastata.

Teisest küljest saab paarkümmend majapidamist endale puhta vee ja nende elu muutub paremaks. Veefiltrid ei ummistu enam pärast ühte duši all käiku. Nad ei pea ostma joogivett kanistritega poest. Ka jäävad kohapeale töökohad alles. Veel mõne aja eest oli Kekkilä valmis isegi minema kolima, kui uut kaevandusluba ei saa. Veel enne valdade ühinemist, Oru valla aegadel, oli Salajõe rikutud kaevud midagi sellist, mille puhul võis ainult jõuetult käsi laiutada. Vallal polnud jõudu, oskust ega vähimatki lootust seda kuidagi lahendada. Toona ei oleks keegi osanud undki näha, et seda võiks teha Kekkilä.

Pärast paarikümmet aastat võitlust tundub kompromiss parim võimalikest. Samast loogikast võiks Lääne-Nigula vald lähtuda ka Enefit Greeni ja Risti tuulepargi puhul. Loodetavasti lühema ajaga.