Neljapäeval andis Piirsalu külavanem Lea Lai koos mõttekaaslastega Lääne-Nigula vallavolikogule üle 1100 protestiallkirja ja sõnumi, et allakirjutanud ei ole nõus tuulepargi rajamisega Risti külje alla.
Tuulepargivastaste argumendid, miks nad tuugeneid Ristile ei taha, pole eriti veenvad ega ka vettpidavad, nende tegevus allkirjade kogumisel on aga muljetavaldav. Risti ja selle ümbruskonna elanikena on neil õigus oma ukse alla hirmkõrget tuuleparki mitte tahta ilma argumentidetagi – see muudab nende koduümbrust ja nad ei pruugi sellega nõus olla ka lihtsalt põhjusel, et tuulepark neile ei meeldi. Eesti Energia suurejoonelise ettevõtmisega kaasneb aga ka õigustatud hirm – müra ja varjud ning mure looduse pärast. Kui elanikel on hirm või nad midagi ei taha, siis lähevadki nad vallajuhtide jutule. See on täiesti mõistetav.
Lääne-Nigula vallavolikogu otsustab tuulepargi saatuse kuu aja pärast. Vallavalitsuse eelnõu veel nägemata võib vaid ennustada, mis seal seisab, aga tõenäoliselt ettepanek tuulepargi eriplaneering lõpetada. Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus on öelnud, et tema isiklikult lõpetaks tuulepargi eriplaneeringu. Ka Lääne-Nigula vallavolikogu esimehe Neeme Suure meelest pole mõtet tuuleparki ehitada. Muu hulgas arvab Suur, et Piirsalu ja Risti külateed on liiga kitsad tuulikulabade transpordiks.
Mis argumentidele Lääne-Nigula vallavalitsus tuuleparki keelates toetub? Anekdootlikule jutule, et teed on liiga kitsad? Vähemalt seni ei ole midagi põhjapanevat öeldud. Vallajuhtide üks argument on, et elanikel on hirmud, mida arendaja ei suuda hajutada. Ehk siis seesama, millele toetuvad tuulepargivastased. Paraku ei ole vallaametnikud lihtsalt elanikud, kes lähtuvad emotsioonidest. Vallajuhid ja volikogu peavad oma otsused tegema mõistlikele argumentidele toetudes.
Ehe näide kallutatud ajakirjandusest. LE anonüümne juhtkiri on nii jabur, et anna olla. Äkki õpitakse toimetuses olema neutraalsed nagu ajakirjaniku eetika seda nõuab ning hakatakse mõistma lihtsat asja, et isiku/omanikul on olemas ka subjektiivsed õigused elukeskkonnale nagu viimane Riigikohtu otsus osundas. Veel jaburam on eelmises artiklis toodud arendaja väide, et anname kommiraha nendele, kelle elukeskkonda rikume, aga KOVle anname sellest kommirahast rohkem. Mis siia KOV puutub kui vähendatakse elanike elukvaliteeti? Kokkuvõtlikult võiks arendajad ennast kokku võtta ja hakata asjaga reaalset kokkupuutuvate elanikega läbi rääkima mõistlikute pakkumiste tasandil.
Mis selle juhtkirja mõte on?
seltsimehed on vist juba oma juudaseeklid kätte saanud ja sellest ka selline jutt, nagu ka muu mõistuse vastane selles lehes tavapäraselt
Lääne Elu toimetus võiks valgustada mõne argumendiga, mis tõestab, et 300 meetrised tuulikud koos laiade teedega, alajaamadega ja kaablitsoonidega põlismetsas ei muuda elukvaliteeti halvemaks. Tõenäoliselt on vaja samast kaevandada teadmata hulk maavara teede ja vundamentide rajamiseks. Kas kuskuil metsas, inimestest kaugel on selline tööstuskompleks olemas, et hinnata?
On väga kummaline, et äärmuslikult liberaalne Lääne Elu ootab tuulepargist keeldumiseks ratsionaalseid põhjendusi. Miks ometi!? Kui Rootsis põletatakse autosid,plahvatavad granaadid, sünnivad no-go tsoonid, kui Prantsusmaal (valgete pead) sõna otseses mõttes veerevad, ei huvita libaliberaale ükski ratsionaalne argument massiimmigratsiooni peatamiseks. Miks ei sobi mittevägistatud saamisel argumendiks lihtsalt EI? Piirsalu kandi loodus, seni terviklik mets saab energiahiiu tootemsammaste ja teetammide/elektriliinidega ju otseselt tehnopargiks vägistatud. Ka harimatul inimesel on õigus sellest ‘õnnest’ keelduda. Või võetakse sitasitikalt ka varsti lennuluba ära, kui ta ei suuda teaduslikult enda lennuvõimekust tõestada?
Elektrit on vaja isegi äärmuslikel konservatiividel. Ja põlevkivi põletamine toodab suures hulgas süsihappegaasi. Ja põlevkivi lõppeb ühel hetkel otsa, isegi siis, kui Mart ja Martin selle otsalõppemise ära keelavad. Euroopa Liidust nad ära tulla ka ei taha. Järelikult süsinikukvoodid jäävad. Siis jääb üle veel kaks võimalust – osta elektrit vastikutelt liberaalidelt Põhjamaades või siis pugeda Venemaa rüppe tagasi. Vaadates, mismoodi meie konservatiivide algatused Putini omadega ühte jalga astuvad, ei olekski see viimane mitte kõige suurem ime.