Mihkel Nestor: uued piirangud, uus kriis?

Hoolimata lootusest, et kevadisi ränki piiranguid suudetakse sügisel vältida, on suur osa Euroopast taas oma ühiskonna ja majanduse lukku keeranud.

Vältimatult toob see endaga kaasa majanduslanguse uue süvenemise. Ehkki koroona maamunalt kadumist otsesõnu keegi ei ennustanud, oli üheks sagedaseks eelduseks, et kevadel nähtud lausalisi ühiskonna „lukku panemisi” enam ette ei tule ja haigestunute liigset kuhjumist proovitakse takistada spetsiifilisemate lühiajaliste piirangutega.

Kahjuks ei ole see optimism ennast õigustanud. Nakatumine on viimastel nädalatel kasvanud hüppeliselt ja kui alguses ehk isegi prooviti olukorda vähem rangete piirangutega ohjata, siis nüüd on haiglavoodite kiire täitumine sundinud suure osa Euroopa riike pöörduma tagasi endiste meetmete juurde. Üks kõige rangematest ühiskonnaelu piirajatest on ilmselt Belgia, kes koolivaheaja pikendamise teel on kinni pannud isegi koolid. Lisaks on alates sellest nädalast suletud sisuliselt kõik poed ja teenused peale apteekide ja toidukaupluste. Kehtestatud on öine komandanditund ja kõik, kellel see vähegi on võimalik, peavad töötama kodust. Raske on belglasi ka ülepingutamises süüdistada: kahe nädala jooksul on seal registreeritud üle 1600 koroonaviirusega nakatumise 100 000 elaniku kohta.

Peaaegu sama ranged on piirangud ka Euroopa suurriikides nagu Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia. Õnneks püsivad seal lasteaiad ja koolid veel avatud, ehkki Itaalia on vanemad kooliastmed kaugõppele saatnud. Madalam nakatumisnäit on lubanud olukorrale pisut leebemalt läheneda Saksamaal, kus suletud on küll kinod, teatrid, spordiklubid, baarid ja restoranid, ent näiteks vanadekodusid võib külastada, poes ja juuksuris käia, ja mis pole vähetähtis – saab välja elada ka oma frustratsiooni koroonaviiruse üle, seda siis kas kirikus jumalat paludes või hoopis meeleavaldusel osaledes.

Uusi piiranguid on raske taluda, sest eelnevatel kuudel tundus kõik liikuvat juba paremuse suunas nii tervishoiu kui ka majanduse mõistes. Sarnaselt ülejäänud Euroopaga on Eesti majandusnäitajad tublisti paranenud, ent tänu kergemale pääsemisele kevadel on „auk”, kust välja ronida, märksa madalam kui paljudes teistes riikides. Suurematest sektoritest jättis kriis praktiliselt puutumata jaekaubanduse, kus kasv taastus juba juunis ja on olnud kohati kiiremgi kui mullu. Majandusanalüütiku vaatevinklist oli mure sel aastal suurim tööstuse jätkusuutlikkuse pärast, ent õnneks on ka seal olukord märkimisväärselt paranenud. Näiteks septembris jäi tööstustoodang eelmise aasta sama kuu tulemusele alla vaid paar protsenti. Tööstusettevõtete majanduslik kindlustunne ületas oktoobri konjunktuuriuuringu põhjal juba aasta alguse taset, olles sellega ainus sektor, kus sentiment on sedavõrd taastunud. Kuigi turistide puudumine muserdab endiselt teenindussektoris tegutsevaid ettevõtteid, on ka teeninduses viimastel kuudel majanduskindlus oluliselt paranenud. Ainsa sektorina jääb tuleviku suhtes pessimistlikuks ehitussektor, mis on samas suur probleem – sektor on suur tööandja ja vähemalt siiani olnud ka aktiivne majanduskasvu panustaja.

Oluline küsimus on see, mis saab edasi. Eesti on seni suutnud väga karmidest piirangutest hoiduda, kuid seda rõõmu ei pruugi kauaks jätkuda. Loodetavasti ei võta olukord siiski samu mõõtmeid kui kevadel, mil inimesi kiputi eemale peletama isegi matkaradadelt. Teisalt – nagu näitas Rootsi kevadine kogemus, ei pruugi leebemad piirangud kaasa tuua väiksemat majanduslangust. Aabitsatõena teame ka seda, et Eesti majanduse jaoks on väga tähtis eksport. Kui uued piirangud kahandavad nõudlust meie kaubanduspartnerite juures, siis ei pruugi meie enda lähenemine koroonaviiruse ohjamisele olukorda kuigivõrd muuta. Igal juhul on rohkem kui tõenäoline, et aasta lõpus ootab meid taas ees sügavam majanduslangus, mis küll teise kvartali 7 protsendi juurde ilmselt ei küüni.

Milliseks kujuneb 2021. aasta esimene kvartal, on raske ennustada. Ehkki esialgu on suurem osa riike kehtestanud ranged piirangud kõigest detsembrini, siis võib arvata, et need võivad oluliselt pikeneda. Teisalt püsib endiselt usk, et umbes 2021. aasta keskel võiks avalikkuseni jõuda toimiv koroonavaktsiin. Isegi juhul, kui see ootus ei täitu, on selge, et taoline ühiskondliku elu range piiramine ei saa jätkuda lõputult. Meditsiinisüsteem on juba praegu õppinud haigusega paremini toime tulema ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkab viiruse vältimine olema igaühe isiklik, mitte riiklik mure. Et koroonakriisist ei saaks humanitaarkriis, on oluline ülal hoida julgust ja usku olukorra peatsesse lahenemisesse. Kevadel õnnestus see üllatavalt hästi, loodame, et ka nüüd.