Juhtkiri: uskumatu lugu Lihula linnas

Seda ikka juhtub, et tugeva tuulega lendab kortermajal katus pealt. Tegu võib olla ehitusvigadega, aga tugeva tormi eest ei pruugi olla kaitstud ükski hoone.

Õnnetusi juhtub, neist toibumine võtab aega ning kulutab raha. Eesti on saanud iga aastaga aina jõukamaks, mistõttu võiks arvata, et uue katuse ehitamine või hoone ajutiselt kinni katmine ei ole enam üle jõu käiv kohustus. Aga tuleb välja, et see ei ole nii. Tundub uskumatu, aga pool aastat pärast tormi pole Lihula 12 korteriga elumajal ikka veel katust, isegi mitte ajutist. Vihm voolab takistamatult hoonesse, elanike vara hävineb.

Lihulas pole korterid kallid, aga iga korter maksab ikkagi mõni tuhat eurot, paremad korterid maksavad seal isegi 10 000 eurot. Kümnete tuhandete eurode eest vara mädaneb praegu kesklinnas otse mõisamäe vastas vihma käes.

Lihula Lasteaia tänava kortermajal polnud kindlustust, rahavarugi on majaühistul napp. Aga see pole ikkagi õige, et inimesed peavad oma kodudest ilma jääma ainult sellepärast, et neil pole jõudu tasuda igakuist laenumakset. Üks majaelanik ütleb: süüdi on kapitalism, et ta on koduta jäänud.

Ometi peaks vaba ettevõtlusega kaasas käima ka sotsiaalne vastutus. Lihula kortermaja lugu sunnib küsima, et kui palju veel on väikelinnades ja külades kortermaju, mille omanikel pole raha nende kordategemiseks või tormikahjude likvideerimiseks. Kui palju on veel inimesi, kelle kodu ei ole justkui mitte midagi väärt?

Igaüks on oma õnne sepp, aga ühtlasi oleme ühiskonnana üksteise õnne sepad. Kui mõne korteriühistu liikmeskonna enamus on väikese või olematu sissetulekuga, siis tuleb kohalikul omavalitsusel ja majandusministeeriumil leida lahendus, kuidas selliste kortermajade renoveerimist toetada, sest keegi ei tohi kodutuks jääda vaid seetõttu, et ta sissetulek on väga väike.