Mõne aja eest juhtusin kuulama raadiosaadet Eesti välispoliitikast, kus saatejuht pidevalt korrutas: „Me oleme nii väikesed…”
Saatejuht juhatas nii sisse peaaegu iga küsimuse, mille intervjueeritavale esitas. Selline oli tema n-ö muutumatu vahelause, üleminek teema sujuvaks vahetuseks. Praegu kohtab meie avalikus sõnakasutuses niisugust mõttekäiku hämmastavalt sageli. Võibolla on toimumas paradigma nihe võrreldes Jakob Hurda kuulsa mõtteteraga: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!” Tema 1869. aastal välja öeldud idee on meid, eestlasi, poolteist sajandit innustanud. See lause võiks olla suurepärane ideaal, juhtidee, mille poole saame lausa igavesti püüelda.
Ja nüüd korraga räägime üha sagedamini enda väiksusest, miks ometi? Pakun järgnevalt välja versiooni sellest, kuidas on aegade jooksul muutunud või üritatud muuta meie rahvuslikku juhtparadigmat.
Kui ise ei oska siis õpetama ja targutama olen meister.