Avakülg Tags Jüri saar

Silt: jüri saar

Jüri Saar: mitteriigimehelik poliittsirkus

[caption id="attachment_235480" align="alignnone" width="675"] Jüri Saar. Foto: erakogu[/caption] Ajal, mil kogu maailma ja ka Eestit kimbutavad tõelised kriisid, tegeleb meie küünte ja hammastega võimu külge klammerdunud valitsusliit poliittsirkusega. Tsirkuse all pean silmas kevadeks kavandatavat abieluteemalist referendumit, kus rahvalt tahetakse küsida: „Kas abielu peaks jääma Eestis mehe ja naise vaheliseks liiduks?” Kuigi niiviisi püütakse väidetavalt likvideerida patiseisu püsiväärtuste hoidjate ja lammutajate vahel, on praeguseks valitsuserakondade poolt kokku lepitud küsimus umbes sama sisukas, kui oleks: „Kas eestlane olla on uhke ja hea?”

Jüri Saar: Eestis kasvab radikaliseerumise oht

[caption id="attachment_235480" align="alignnone" width="675"] Jüri Saar. Foto: erakogu[/caption] Valitsuskriisi möödumine kerge ehmatusega ja sellest järelduste tegemata jätmine näitab, et Eestis on küpsemas üks hoopis hullem nähtus kui valitsus, kelle jaoks võimul püsimine on ainus ja ülim eesmärk. Näeme ilmselgeid märke siinse ühiskonna liikumisest radikaliseerumise suunas. Hästi tuli see välja mõne päeva taguses ETV „Esimeses stuudios”, kus EKRE esimees Martin Helme praalis ja demagoogitses, nagu jaksas, kordas iga natukese aja tagant oma õigust sõnavabadusele ja vastaspool ehk praegune opositsioon ei osanud talle suurt midagi vastu öelda.

Jüri Saar: vihakõne kriminaliseerimisest

[caption id="attachment_235480" align="alignnone" width="675"] Jüri Saar. Foto: erakogu[/caption] Vihakõne (ingl k hate speech) kriminaliseerimist nõutakse Eestilt Euroopa ühiskodu ja ühisväärtuste kaitsmise nimel. Elame alates iseseisvuse taastamisest jälle vabade inimestena vabade rahvaste hulgas, kus kehtivate reeglite suhtes peame olema lugupidavad. Inimelu väärtuste keskpunktis hoidmine tähendab muuhulgas seda, et mitte ainult füüsilised, vaid ka verbaalsed ründed inimeste suunas on keelatud.

Jüri Saar: mõeldes Jakob Hurdale

[caption id="attachment_235480" align="alignnone" width="675"] Jüri Saar. Foto: erakogu[/caption] Mõne aja eest juhtusin kuulama raadiosaadet Eesti välispoliitikast, kus saatejuht pidevalt korrutas: „Me oleme nii väikesed… Saatejuht juhatas nii sisse peaaegu iga küsimuse, mille intervjueeritavale esitas. Selline oli tema n-ö muutumatu vahelause, üleminek teema sujuvaks vahetuseks. Praegu kohtab meie avalikus sõnakasutuses niisugust mõttekäiku hämmastavalt sageli. Võibolla on toimumas paradigma nihe võrreldes Jakob Hurda kuulsa mõtteteraga: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!” Tema 1869. aastal välja öeldud idee on meid, eestlasi, poolteist sajandit innustanud. See lause võiks olla suurepärane ideaal, juhtidee, mille poole saame lausa igavesti püüelda. Ja nüüd korraga räägime üha sagedamini enda väiksusest, miks ometi? Pakun järgnevalt välja versiooni sellest, kuidas on aegade jooksul muutunud või üritatud muuta meie rahvuslikku juhtparadigmat.

Jüri Saar: miks ollakse jätkuvalt Rail Balticu vastu?

[caption id="attachment_235480" align="alignnone" width="675"] Jüri Saar. Foto: erakogu[/caption] Niipea, kui koroonaviirus natuke järele andis, ärkas üks „karvaste ja suleliste” värvikas seltskond, kellest polnud juba mõnda aega kuulda – Rail Balticu (RB) vastased poliitaktivistid. Tegelikult oli põhjust uskuda, et laeva-, lennu- ja maanteeühenduse katkemine muu Euroopaga lõpetab vaidlused eurolaiuse ja tipptehnoloogilise raudtee vajalikkuse teemal. Pealegi on majanduskriisist ülesaamiseks alati sobinud suured infrastruktuuri projektid, kuid võta näpust. Otsa tegid lahti kaabumehed isa ja poeg enda iganädalases raadiosaates, kus kelkisid vägitegudega RB seisma jätmisel. Ei läinudki kaua aega, kui nendega liitus seltskond, kes väidab end rääkivat ausalt ja avameelselt kõigist RB kavandamise, ehitamise ja ekspluateerimisega seonduvatest probleemidest. Ja siis kostis roheliste poolelt, et EKRE pole tõsiselt võetav RB vastane ja rohelised on hoopis paremad. Nii et tramburai sai taas hoogu, mistõttu tasub veel kord vaadata selle muidu värvikireva seltskonna tegemisi, kes on võtnud endale eesmärgiks tänapäevase raudteeühenduse ehituse blokeerimise Eestis.

Jüri Saar: koroonaviirus kui lakmus

Jüri Saar: vabandamisest andekspalumiseni ja andeksandmiseni

[caption id="attachment_235480" align="alignnone" width="675"] Jüri Saar. Foto: erakogu[/caption] Kodumaises poliitretoorikas kostab viimastel aegadel regulaarselt stampväljend: „Ma vabandan.” Kui aga asja üle sügavamalt järele mõelda, siis puudub sellisel ütlusel sisuline tähendus. See on vaid tühi sõnakõlks, õõnes deklaratsioon, mida kasutab isik, kes ei proovigi selgelt enda suhtumist näidata või milleski selgust luua ja mingit probleemi lahendada. Vabanduse palumine kui käitumisakt on nõnda devalveerunud, kuna sellega pole koos käinud selgelt väljendatud soov oma süüd tunnistada ja ennast parandada. Piisab, kui meenutada meie kõige tuntuma sarivabandaja, praeguse peaministri Jüri Ratase sellesuunalisi etteasteid. Põhjuseks on, et öeldes üksnes välja need kaks sõna („ma vabandan”), ei pöörduta konkreetse adressaadi poole tunnistamaks enda eksimust. Tavaliselt on sedasorti vabanduse palumine retooriline võte juhtumi päevakorrast mahavõtmiseks, millega soovitakse üles kerkinud pingeid maandada, luua olukord „hundid söönud, lambad terved”. Ehk – poliitžargooni kasutades – võtta ebamugavust valmistav juhtum laualt maha, tõmmata sellele joon alla.