Avakülg Tags Jüri saar

Silt: jüri saar

Jüri Saar: koroonaviirus kui lakmus

Jüri Saar: vabandamisest andekspalumiseni ja andeksandmiseni

[caption id="attachment_235480" align="alignnone" width="675"] Jüri Saar. Foto: erakogu[/caption] Kodumaises poliitretoorikas kostab viimastel aegadel regulaarselt stampväljend: „Ma vabandan.” Kui aga asja üle sügavamalt järele mõelda, siis puudub sellisel ütlusel sisuline tähendus. See on vaid tühi sõnakõlks, õõnes deklaratsioon, mida kasutab isik, kes ei proovigi selgelt enda suhtumist näidata või milleski selgust luua ja mingit probleemi lahendada. Vabanduse palumine kui käitumisakt on nõnda devalveerunud, kuna sellega pole koos käinud selgelt väljendatud soov oma süüd tunnistada ja ennast parandada. Piisab, kui meenutada meie kõige tuntuma sarivabandaja, praeguse peaministri Jüri Ratase sellesuunalisi etteasteid. Põhjuseks on, et öeldes üksnes välja need kaks sõna („ma vabandan”), ei pöörduta konkreetse adressaadi poole tunnistamaks enda eksimust. Tavaliselt on sedasorti vabanduse palumine retooriline võte juhtumi päevakorrast mahavõtmiseks, millega soovitakse üles kerkinud pingeid maandada, luua olukord „hundid söönud, lambad terved”. Ehk – poliitžargooni kasutades – võtta ebamugavust valmistav juhtum laualt maha, tõmmata sellele joon alla.

Jüri Saar: ka sina, Artjom!

Jüri Saar: president Trumpi kuum suvi

[caption id="attachment_235480" align="alignleft" width="300"] Jüri Saar. Foto: erakogu[/caption]   Trumpi ja Putini Helsingis toimunud kohtumine on kaasa toonud loendamatu hulga poliitilisi spekulatsioone ja kehakeele analüüse. Muidugi oli tegemist väga olulise sündmusega eelkõige seetõttu, et Trump on Ameerika Ühendriikide president. See tähendab maailma kõige võimsama riigi juht ja sisuliselt läänekristliku tsivilisatsiooni esipersoon. Alates presidendiks valimisest on ta aga regulaarselt deklareerinud, et teda huvitab ainult Ameerika, mitte Lääs tervikuna. Niisuguse positsiooniga võib nõustuda või mitte, kuid see, mida tema teeb või arvab, on igal juhul tähtis. Kui ta kohtub ühe teise riigi juhiga, kes maailma mastaabis kujutab endast Lääne peamist oponenti, nn väärtusvaenlast, kes viimastel aegadel esitleb ennast uue superjõuna, kes tahab üha enam globaalsetes asjades kaasa rääkida, on kokkusaamise tulemustel suur arengupotentsiaal ükskõik mis suunas. Trumpi saamine presidendiks vapustas paljusid, aga vasakliberaalidele oli see lausa šokk. Ka parempoolsed ja konservatiivsed poliitilised jõud tunnevad ennast viimastel aegadel üha ebakindlamalt, sest ei saa enam aru, mis ikkagi toimub. Võib-olla on liiga vähe panustatud võimalusele, et Ameerika välispoliitika kujundajad läksidki teadlikult välja šokiteraapiale. Eelmine nn pöörast venda esindav Ameerika president, kellelt võis kõike oodata, oli president Richard Nixon. Kuna ajad on keeruliseks kätte läinud, tuli vinti veelgi juurde keerata ja leida veel pöörasem president.