Avakülg Tags Jüri saar

Silt: jüri saar

Jüri Saar: mõeldes Jakob Hurdale

[caption id="attachment_235480" align="alignnone" width="675"] Jüri Saar. Foto: erakogu[/caption] Mõne aja eest juhtusin kuulama raadiosaadet Eesti välispoliitikast, kus saatejuht pidevalt korrutas: „Me oleme nii väikesed… Saatejuht juhatas nii sisse peaaegu iga küsimuse, mille intervjueeritavale esitas. Selline oli tema n-ö muutumatu vahelause, üleminek teema sujuvaks vahetuseks. Praegu kohtab meie avalikus sõnakasutuses niisugust mõttekäiku hämmastavalt sageli. Võibolla on toimumas paradigma nihe võrreldes Jakob Hurda kuulsa mõtteteraga: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!” Tema 1869. aastal välja öeldud idee on meid, eestlasi, poolteist sajandit innustanud. See lause võiks olla suurepärane ideaal, juhtidee, mille poole saame lausa igavesti püüelda. Ja nüüd korraga räägime üha sagedamini enda väiksusest, miks ometi? Pakun järgnevalt välja versiooni sellest, kuidas on aegade jooksul muutunud või üritatud muuta meie rahvuslikku juhtparadigmat.

Jüri Saar: miks ollakse jätkuvalt Rail Balticu vastu?

[caption id="attachment_235480" align="alignnone" width="675"] Jüri Saar. Foto: erakogu[/caption] Niipea, kui koroonaviirus natuke järele andis, ärkas üks „karvaste ja suleliste” värvikas seltskond, kellest polnud juba mõnda aega kuulda – Rail Balticu (RB) vastased poliitaktivistid. Tegelikult oli põhjust uskuda, et laeva-, lennu- ja maanteeühenduse katkemine muu Euroopaga lõpetab vaidlused eurolaiuse ja tipptehnoloogilise raudtee vajalikkuse teemal. Pealegi on majanduskriisist ülesaamiseks alati sobinud suured infrastruktuuri projektid, kuid võta näpust. Otsa tegid lahti kaabumehed isa ja poeg enda iganädalases raadiosaates, kus kelkisid vägitegudega RB seisma jätmisel. Ei läinudki kaua aega, kui nendega liitus seltskond, kes väidab end rääkivat ausalt ja avameelselt kõigist RB kavandamise, ehitamise ja ekspluateerimisega seonduvatest probleemidest. Ja siis kostis roheliste poolelt, et EKRE pole tõsiselt võetav RB vastane ja rohelised on hoopis paremad. Nii et tramburai sai taas hoogu, mistõttu tasub veel kord vaadata selle muidu värvikireva seltskonna tegemisi, kes on võtnud endale eesmärgiks tänapäevase raudteeühenduse ehituse blokeerimise Eestis.

Jüri Saar: koroonaviirus kui lakmus

Jüri Saar: vabandamisest andekspalumiseni ja andeksandmiseni

[caption id="attachment_235480" align="alignnone" width="675"] Jüri Saar. Foto: erakogu[/caption] Kodumaises poliitretoorikas kostab viimastel aegadel regulaarselt stampväljend: „Ma vabandan.” Kui aga asja üle sügavamalt järele mõelda, siis puudub sellisel ütlusel sisuline tähendus. See on vaid tühi sõnakõlks, õõnes deklaratsioon, mida kasutab isik, kes ei proovigi selgelt enda suhtumist näidata või milleski selgust luua ja mingit probleemi lahendada. Vabanduse palumine kui käitumisakt on nõnda devalveerunud, kuna sellega pole koos käinud selgelt väljendatud soov oma süüd tunnistada ja ennast parandada. Piisab, kui meenutada meie kõige tuntuma sarivabandaja, praeguse peaministri Jüri Ratase sellesuunalisi etteasteid. Põhjuseks on, et öeldes üksnes välja need kaks sõna („ma vabandan”), ei pöörduta konkreetse adressaadi poole tunnistamaks enda eksimust. Tavaliselt on sedasorti vabanduse palumine retooriline võte juhtumi päevakorrast mahavõtmiseks, millega soovitakse üles kerkinud pingeid maandada, luua olukord „hundid söönud, lambad terved”. Ehk – poliitžargooni kasutades – võtta ebamugavust valmistav juhtum laualt maha, tõmmata sellele joon alla.

Jüri Saar: ka sina, Artjom!