Anvar Samost: kes meid keti otsa paneb?

Hämmastav, kui paljud meie seast tahaksid, et eksimatu kollektiiv või valgustatud juht otsustaks nende eest, kuidas oma elu elada.

Kui varem ehk ei pannud tähelegi, millise ükskõiksusega inimesed suhtuvad iseenda ja teiste õigustesse ja vabadustesse, siis eriolukorra mõne esimese nädala ajal on see hakanud häirivalt silma paistma. Toon seni kõige rajumalt sõnastatud näite, kus inimene soovitab võtta viirusega nakatunute jälgimiseks kasutusse elektroonilised jala- või käevõrud: „Kui on väljakuulutatud riigis eriolukord (hädaolukord), saab riik aeg-ajalt monitoorida kas võrudega patsiendid kodus (kokkulepitud asukohas) püsivad. Hiinas kasutusel olnud lahendustest (näiteks nakatanute uste väljastpoolt fikseerimised) on ajamahukad ning esimeste–teiste korruste elanike korral kaheldava tulemusega. Samuti võiks kaaluda nakatanuga samas kohas karantiinis olevale isikule n-ö asjaajamise võru paigaldust, mille tegevusraadius oleks näiteks kilomeeter tiheasustuspiirkonnas ja kuus kilomeetrit maapiirkondades, et saaks käia poes, apteegis või arsti juures.” (Kirjaviis muutmata.)

See ei ole väljavõte mingi hullu sotsiaalmeediapostitusest. Ettepaneku avaldas teisipäeval Äripäev, autor on ajalehe poolt ettevõtjana tutvustatav Kaido Kooser. Oleks kirjutis ilmunud mitte 7. aprillil, vaid sama kuu esimesel päeval, siis oleksin olnud täiesti kindel, et tegu on aprillinaljaga. Üks tuttav, olles seda artiklit lugenud, pakkus, et veel lihtsam oleks haiged kõliseva ketiga oma koduukse külge kinnitada.

Aga, olgem ausad – sisuliselt sarnaseid, lihtsalt ilusamalt sõnastatud ja tehnoloogia õilistava maagiaga üle valatud sõnavõtte on ju iga päev alates märtsi keskpaigast ilmunud ridamisi. Ikka mingi äpp, mis inimese asukohta jälgiks või muud sorti liikumiskontroll või veel mitut sorti piiranguid. Kohkunult olen lugenud ka politsei ülevaateid sellest, kui paljud inimesed näevad põhjust tänavanurgal või pargis kogunenud naabreid üles anda. „Halloo, kas politsei? Jah, näen aknast, kuidas vastasmaja taga on kogunenud neli inimest. Jah, juba 20 minutit vestlevad, vahemaa on alla kahe meetri. Palun sõitke välja!”

Mure enda ja kaasinimeste tervise pärast on mõistetav, pavlikmorozovlik ülesandmiskultuur ei ole. Eestis on valitsus eriolukorras keeldude ja piirangute kehtestamisel jäänud proportsionaalseks võimalike riskide suhtes. Samuti on enamasti hästi, terve mõistusega kaalutud piirangute rakendatavus – ainus erand on seni kaupluste kohustus arvestada külastajate arvu ruutmeetri kohta.

Ei saa eitada, ka mulle tundub irooniaga vaadates tore, et lõpuks ometi on valitsus andnud käsu, kuidas poes käia: 1) üksi, 2) kiiresti, 3) nii, et kassasabas eespool seisjal mitte seljas elada. Aga kas selleks on siis tõesti valitsuse käsku vaja?

Samas, paljud inimesed näivad üsna varsti valitsuselt ootavat korraldust sellegi kohta, mis kell hommikul voodist üles tõusta, kuidas hambaid pesta ning mida hommikusöögiks süüa ja juua.

Riik reguleerib juba niigi sedavõrd paljusid asju, et kriis õigustaks nagu ka neid viimaseid samme. Meil on erakondi, kes on end viimastel aastatel üles ehitanud selle kaudu, et õpetavad inimesi, kust ja mis kell alkoholi osta, milliseid saiakesi koolide puhvetites müüa ning millist kultuuri tarbida. See ei tundu ohuna vabadusele, pigem nagu püüd küpse ja turvalise ühiskonna poole. Paraku on autoritaarsusel mitut sorti allikaid.

Üks tee orjusse on hästi tuntud: jõuline ja jõhker, hierarhiliselt ülalt alla käsu korras ellu viidav. Teine on hiiliv – aktivistide poolt valedeks hinnatud mõtete, tegude ja tavade tõrjumine, vaikiva enamuse vabaduse järjekindel marginaliseerimine seda näiva turvalisuse ja ühetaolisuse vastu vahetades. Välja jõuame siiski mõlemal juhul mittevabasse ühiskonda, kus üksikisikul ei ole peaaegu mingeid valikuid.

On oluline, et me ei laseks vabadusi ühiskonnas võimu poolt püsivalt ja asjatult kärpida. Sama oluline on, et me ei laseks end agaratel ja valvsatel kaaskodanikel mõistuseta loomade kombel ketti panna.