2

Soomlane kirjutab raamatut Lääne Kalurist

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Mikael Korhoneni sõnul on Lääne Kaluril väga huvitav ajalugu – nii kunagise jõuka kalurikolhoosi kui ka praegu, hüljatud ja grafititega kaetud hoonena. Arvo Tarmula
Mikael Korhoneni sõnul on Lääne Kaluril väga huvitav ajalugu – nii kunagise jõuka kalurikolhoosi kui ka praegu, hüljatud ja grafititega kaetud hoonena. Arvo Tarmula

Kolm aastat tagasi Haapsalu avastanud soomlane Mikael Korhonen tahab sügisel anda välja raamatut kunagisest kalurikolhoosist Lääne Kalur.

Korhoneni sõnul sai tema huvi Lääne Kaluri vastu õigupoolest alguse Krimmi holmil kalatehase varemetesse tehtud grafititest. „Need on nii ilusad, eriti muidugi Lex Zoozi omad. See on nagu kunstigalerii,” rääkis Korhonen.

Kui alguses pildistas Korhonen Krimmi holmi grafiteid ainult enda jaoks, siis ajapikku hakkas idanema mõte need raamatusse koondada. „Mida rohkem seal jalutasin, seda rohkem hakkasin kuulma töötegemise hääli ja mõtlema inimestele, kes seal töötasid,” ütles ta.

Puuduv peatükk

Korhonen, kes on erialalt ajaloolane, võrdles ajaloo uurimist kivi vette viskamisega. „Kõigepealt teeb kivi kõva sulpsu ja seejärel hakkavad pritsmete tekitatud sõõrid üksteise järel piki veepinda laienema,” rääkis Korhonen. Nii juhtus ka temaga – grafitid tekitasid huvi seal kunagi tegutsenud kalatehase ja edasi juba kalurikolhoosi Lääne Kalur vastu.

„Leidsin, et ma ei saa kirjutada grafititest, kui ei jutusta kalurikolhoosi tegevusest, sest need kaks asja kuuluvad kokku,” ütles Korhonen. Ajaloolasena tahtis ta panna kokku ajaloolist koondpilti ja mõista toimunut. Oma sõnul püüdis ta Lääne Kaluri lugu kirjutades aru saada, mida üks selline kalurikolhoos Nõukogude Eestis tähendas. „Mul endal  pole ju sellega mingit kogemust,” lisas ta.

Korhoneni sõnul on ta raamatu koostamisel keskendunud peamiselt omaaegsetest ajalehtedest ja arhiivist saadud infole, samuti on ta lugenud kirja pandud mälestusi. Materjali kogudes pani ta tähele, et Lääne Kaluri ja Haapsalu elust nõukogude ajal on väga vähe kirjutatud. „Tundus, nagu Haapsalu ajaloost puuduks terve peatükk,” ütles ta.

Autor ise ütleb, et raamat on eelkõige sellest, kuidas kalurikolhoos asutati, kuidas oli sealne töö korraldatud, mida vabrikutes toodeti, millised olid palgad jne.  Sellest, kuidas Lääne Kaluris töötanud inimesed end tundsid ja mida mõtlesid või milline oli nende argipäev, on vähem juttu. Et igapäevaelust õiget pilti saada, tuleks inimesi intervjueerida, selleks on aga Korhoneni eesti keele oskus veel liiga nõrk. „„Eesti keel on raske” oli esimene lause minu eesti keele õpikus,” ütles Korhonen.  Ta lisas, et eestlased on ka üsna reserveeritud inimesed ja selleks, et võõraga jutule saada, on vaja kõigepealt nende usaldus võita.

Korhonen möönis, et välismaalasena ei mõista ta ilmselt kogu Lääne Kaluri lugu, aga ajalugu ongi mitmekülgne ja asju võib näha mitme nurga alt. „Olen aru saanud, et kalurikolhoosid olid üsna populaarsed – need olid rikkad, seal maksti üsna head palka ja sinna taheti tööle minna,” rääkis ta.

Üllatusena tuli Korhonenile aga see, et kalurikolhoosid tegelesid kalapüügi kõrval ka paljude muude asjadega – põllumajanduse, karusloomakasvatuse ja muu sarnasega. „Lääne Kaluris oli üle 2000 töötaja, mis tähendab, et sellel pidi olema väga suur tähtsus nii Haapsalule kui ka tervele maakonnale,” arutles Korhonen.

Soome ajaloolane näeb nõukogudeaegsete kalurikolhooside puhul kahte tahku: ühelt poolt andsid need tööd ja leiba ning sellega koos ka teatavat turvalisust, teisalt oli kolhoosisüsteem ikkagi pealesurutud elukorraldus.

Haapsalu inspireerib

Korhonen tuli esimest korda Haapsallu kolm aastat tagasi – detsembris 2016 – ja armus linna. Sügisel ilmuva raamatu eessõnas kirjeldab ta esmakohtumist linnaga nii: „Lonkisin vaiksetel tänavatel, imetlesin maalilisi puumaju, käisin piiskopilinnuses ja uitasin mööda linna kauneid randu. Ümbrus, loodus ja inimesed haarasid mu endasse. Taevas oli sini-sinine ja värvus leekivpunaseks, kui õhtupäikese viimsed kiired merre vajusid. Ja ma muudkui pildistasin ja pildistasin.”

Haapsalus tehtud piltidest andis ta mullu välja raamatu „Haapsalu. Linn mere äärel” ja neist sai kokku ka näitus, mida on eksponeeritud nii Haapsalu kultuurikeskuses kui ka mitmel pool Soomes. Ka nüüd plaanib ta raamatu ilmumise järel teha fotonäituse Krimmi holmi grafititest.

Korhonen mõtleb juba ka kaugemale ja järgmisegi raamatu materjal on tal koos. See saab olema taas fotoraamat „Must-valge Läänemaa”.

Kõige selle taustal tiksub aga mõte, et vaja oleks raamatut ka Haapsalu ajaloost. „Haapsalu kohta on küll klantspiltidega väljaandeid, aga ajalugu mitte,” ütles ta.

 

Kellel on pilte Lääne Kalurist?

Lääne Kaluri raamatu tekstiosa on Mikael Korhonen valmis kirjutanud, kuid pilte raamatusse ta alles otsib. Läbi on vaadatud Läänemaa muuseumi kogudes olevad Lääne Kaluri fotod, kuid selgus, et neid polegi väga palju. Sestap pöördub Korhonen abipalvega Haapsalu ja Läänemaa inimeste poole: „Kindlasti on paljudel kodus pilte Lääne Kaluri ajast ja oleks hea, kui nad lubaksid neid kasutada.”

Kes on valmis oma pilte raamatu jaoks laenama, võiksid ühendust võtta SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumite peavarahoidja Eve Otstaveliga (otstavel@salm.ee, tel 4737665).

Pilte ei võeta inimeselt ära, vaid need digitaliseeritakse, ja Otstavel ütles, et kui inimesed nõus oleksid, võiksid digitaliseeritud koopiad jääda ka muuseumi fondi täienduseks.

 

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
tore küll
tore küll

Kõva sõna oli omal ajal Lääne Kaluri varietee. Sinna tuldi Tallinnast ja kaugemaltki. Sellest võiks ka juttu teha.

oli. oli
oli. oli

Jaa, kaugemaltki. Leningradist näiteks.

wpDiscuz