Aimar Ventsel: Venemaa ja antisemitism

Mul on rumal komme: teinekord hakkan igavusest internetifoorumites Kremli-meelsete ja Putinit austavate venelastega vaidlema.

Hiljuti nähtavasti kirjutasin midagi, mis ühele neist vastukarva oli. Nii kirjutas ta mulle vastuseks salvava repliigi, mille lõpetas: „Ja te reetsite oma juudid!” Vihje sellele, et Eesti oli teise ilmasõja ajal esimene Saksamaa poolt okupeeritud ala, mis kuulutas ennast Judenfrei’ks ehk siis juudivabaks. Juba mõnda aega on Venemaal ja väljaspool sedagi Putinit austavate inimeste seas (ka minu oponent oli Eestis elav venelane) tähtsaks saanud antisemitismi otsimine Venemaa vastaste seas. Nagu kõik sellised asjad, sai see alguse lihtsast repliigist.

20. detsembril kogus Vladimir Putin laua ümber sõltumatute riikide ühenduse juhid ning sellel n-ö mitteformaalsel kogunemisel pidas neile ajalooteemalise loengu, mis tekitas furoori terves Euroopas. Nimelt esitles Putin kogunenutele umbes 50minutilise kohtumise jooksul hulga arhiividokumente, mis tõestasid, et teise ilmasõja alustas Poola. Venemaa president süüdistas Poolat ka antisemitismis ja nimetas poolakaid väga ebadiplomaatiliselt lurjusteks. Edasine sündmuste käik meenutas natukene kahe solvunud lapse käitumist liivakasti eri nurkades. Poola president keeldus minema Iisraeli Auschwitzi koonduslaagri vabastamise tähistamise üritusele ega kutsunud demonstratiivselt Putinit Poola, kus endises koonduslaagris peeti analoogiline mälestustseremoonia.

Poola elanike enamuse ennesõjaaegne antisemitism on midagi, millest poolakad eriti rääkida ei armasta, ent ta oli olemas. Samamoodi, nagu enne teist maailmasõda eksisteeris peaaegu kogu Euroopas enam või vähem latentne antisemitism (meenutagem näiteks Dreyfusi afääri!). Sel perioodil asus terves Euroopas ainult üks riik, mis tõstis kilbile juutidele võrdsete õiguste ja võrdse kohtlemise tagamise. See riik oli Nõukogude Liit. Jossif Stalin asutas juutidele suisa omaette autonoomse ringkonna kauge Vaikse ookeani kivisele ja liivasele kaldale, mida juudid võisid oma koduks pidada. Probleem oli aga selles, et juudid ei soovinud sinna külma ja niiskuse kätte elama kolida. Nii eksisteerib Juudi autonoomne oblast juriidiliselt siiamaani, ehkki juute on elanikkonnast vaid paar protsenti. Selle-eest on seal tänavasildid paralleelselt vene- ja jidišikeelsed. Taolise sammuga soovis Nõukogude Liit demonstreerida nii oma erinevust kapitalistlikust Euroopast kui ka sümboolselt murda Tsaari-Venemaa antisemiitliku poliitika. Asi oli selles, et Tsaari-Venemaal oli juutidel seadusega keelatud elada suurel osal riigi territooriumist ning ka allesjäänud aladel olid kehtestatud ranged piirangud, milliste erialadega juudid tohtisid tegeleda. Bolševikud võimule toonud Vladimir Lenin oli tegelikult rahvusküsimustes väga tolerantne. Tema eesmärk ei olnud kunagi mitte hävitada teatud rahvaid, vaid hoopis rõhuvaid klasse, seda rahvusest või usutunnistusest hoolimata.

Stalin oli teisest puust. Tema laiendas haaret ja lülitas vene sotsialismi vaenlaste sekka juba rahvaid. Esimese löögi said Kaug-Ida korealased, ent teine etnilise värviga fabritseeritud repressioonide laine oli just n-ö juutide süüasi. See oli aga alles algus. Otseselt juutide vastu hiljem repressioonide laineid ei alustatud, ent juudil polnud Nõukogude Liidus ja eriti Venemaa sotsialistlikus föderatiivses nõukogude vabariigis kerge elu. Dostojevski ja Tšehhovi teostest tuttav venelaste antipaatia juutide vastu õilmitses ka õitsva sotsialismi tingimustes ja siin ei aidanud ükski loosung leninlikust rahvuspoliitikast. Venemaa tippülikoolides eksisteeris terve nõukogude aja kirjutamata reegel, et juute teatud erialadele, eriti aga rakenduslikele reaalteadustele vastu ei võeta. Vaesel koolilõpetajal polnud ka eriti võimalust oma päritolu peita, sest nõukogude passis oli inimese rahvus sees. Sellele poliitikale on tagantjärele antud lonkav seletus: kuna juudid migreerusid massiliselt Iisraeli, siis ei tahetud läänele reeta tööstussaladusi ja koolitada kalleid spetsialiste. Iseenesest oli põhjuseks aga venelaste seas vohav antisemitism. Ega siis Iisraeli mindud ainult majanduslikel põhjustel, vaid ka pakku nõukogude antisemitismi eest. Ka humanitaaridel polnud elu kergete killast. Ainukene põhjus, miks Eesti saab kiidelda maailmatasemel semiootikakoolkonna koduks olemisega, oli see, et Juri Lotmanil tehti elu Leningradis nii kibedaks, et ta tuli Tartu märksa vabamasse õhkkonda pakku. Meenutagem ka seda, et Leningradi juudid eelistasid terve nõukogude aja Eestis, eriti Pärnus puhkamas käia. Nõukogude Liidus sisuliselt ignoreeriti holokausti, lülitades hukkunud juudid n-ö tavakaotuste sekka.

Tänapäeva Venemaal on antisemitismiga lood paremad. Võimude kontrollitud meedias seda peaaegu pole. Selle-eest kohtab mürgiseid repliike ja artikleid kommentaariumides ning natsionalistlikus nišimeedias, kusjuures massiliselt. Iga vähegi juudi nimega opositsionäär saab, nii et tolmab. Vaadates üldpilti, on Venemaal ja tema elanikel väga kaheldav moraalne õigus kedagi antisemitismi pärast kritiseerida. Kui aga president ise seda teeb…