Teedeehitusinseneriks õppinud Andres Tamla muutis kümme aastat tagasi oma tegevussuunda ning läks Olustvere põllumajanduskooli mesindust õppima.
Praegu on 34aastane Tamla juba mesinike liidu juhatuse liige ning üks kahest kõrgeima taseme mesinduskonsulendist Eestis.
Kullamaal Ubasalu külas Jüri-Hansu talus olid mesilased juba Tamla vanaisal. Kui vanaisa suri, mõelnud noormees, et mesilaste pidamine on imelihtne. „Ma olin ju kõrvalt näinud, kuidas asi käib,” meenutas Tamla. „Kui üks sülem tuli, võtsime selle puu otsast alla, aga edasi ei läinud nii lihtsalt. Järgmisel päeval pani sülem minema.”
Kui Tamla 2008 Olustverre õppima läks, siis avati seal 18aastase pausi järel taas mesinduse eriala. Pärast tuli praktika Soomes. „Peremehel oli alguses natuke üle 800 mesilaspere, kui ära tulin, siis oli üle 1200. See oli silmiavav,” meenutas Tamla.
Eestiski on suuri mesinikke, kellel on tuhat ja rohkem peret. Tamla selle poole ei püüdle. „Tahaks vahel puhata ja mängida ka.”
Tamlal läheb talvituma 160 peret. „Hobi on natuke ülekäte läinud. Aga siiamaani teen veel rõõmuga,” ütles mesinik. „Praegu on paras ports.” Palgalisi talus pole.
Teame, oleme näinud ja oma nahal tunda ka saanud.