Laupäeval pärjati Tallinnas Eesti lastekirjanduse keskuses järjekordseid Sten muinasjutuvõistluse parimaid. 27. korda peetud võistlus on ehe näide sellest, kuidas väikesest asjast saab suur ja see hakkab oma elu elama.
Alguses oli Sten, Sten Roos – väike Haapsalu poiss, kes armastas muinasjutte kirjutada. Kui Steni elutee rakse haiguse tõttu varakult lõppes, otsustasid tema vanemad Ants ja Ann Roos poja mälestuseks korraldada võistluse, mis lapsi muinasjutte kirjutama innustaks. Väikeselt, vaikselt ja põlve otsas Haapsalus alanud muinasjutuvõistlus on nüüd suureks kasvanud ja üle Eesti levinud.
Rooside üks soov muinasjutuvõistlusega 1993. aastal algust tehes oli täita tühik kirjandusalases huvitegevuses. Sellega on edukalt toime tuldud, sest juba 27 aastat on igal aastal sajad lapsed võistlusele omakirjutatud jutukesi saatnud. Muidugi on selle ajaga muutunud lapsed ja teemadki, klassikaliste loomamuinasjuttude kõrval on lood internetist, poliitikast ja igapäevaprobleemidest.
Muinasjutuvõistluse algatanud ja seda aastaid vedanud Ants ja Ann Roos andsid mullu võistluse korraldamise küll Eesti lastekirjanduse keskusele üle, kuid nende puudutus on võistlusel ikka olemas – nüüdki panid nad välja auhinna kolmele oma lemmikjutule.
Kuigi võistluse korraldamine on nüüd Haapsalust Tallinna kolinud ja osavõtjatekski lapsed üle terve Eesti, on Steni muinasjutuvõistlus ikkagi otsapidi Läänemaa oma. Kui millegi pärast kurbust tunda, siis võibolla selle üle, et Läänemaa, eriti Haapsalu lapsi osavõtjate hulgas nappis. Vaevalt et Haapsalus ja Läänemaal noori muinasjutukirjutajaid vähem on kui teistes Eesti paigus, küll aga pole enamikul lastel seda ettevõtmist, et ise oma jutuke võistlusele saata. See olekski koht, kus vaadata Läänemaa õpetajate poole ja innustada neid oma õpilaste jutte võistlusele saatma, sest ainult nii saame näidata, et Steni muinasjutuvõistlus on ja jääb Läänemaa asjaks.
