Venemaa kultuuriminister Vladimir Medinski inspekteeris 2013. aastal temale alluvaid teadusasutusi eesmärgiga plaanida ja viia läbi teadusreform, eriti aga kujundada kardinaalselt ümber Venemaa teaduste akadeemia töö, struktuur ja finantseerimine. Hiljem esines Medinski Moskvas ajakirjanikele, kus ta nentis, et riigi rahastatavat teadust tuleb paremini kontrollida, sest teadlased kipuvad igasugu mittevajalike asjadega tegelema. Näitena tõi ta uurimuse teemal „Jänese filosoofia” kui suurepärase illustratsiooni sellest, kuidas humanitaarteadused on reaalsest elust irdunud.
Teadlased viskusid muidugi oma tegevuse kaitsele ja selgitasid välja, et sellenimelist uurimust pole olemas. Küll aga esitati üks luuletus jänesest üritusel, kus esitleti vene keskaegsest kultuurist rääkivat monograafiat. Üldiselt arvatakse, et sealt minister oma idee ka sai.
Konflikt kultuuriministri ja vene teadlaskonna vahel aga süvenes. Minister jätkas teaduse manamist, teadlased tuhnisid järjest rohkem välja fakte, mis näitasid ministri kõlbmatust oma ametipostile. Kui nuhiti välja, et Vene föderatsiooni kultuuriminister ei tunne Rooma numbreid, järgnes üldrahvalik naer. Hiljem tuli välja, et kõik pole korras ministri ajalooalase kandidaaditööga (võrdne meie doktoritööga), ent see ei kõigutanud kedagi – Venemaal on plagieeritud diplomi- ja kandidaaditööd pigem reegel ja plagiaadis süüdistatakse riigi presidenti ennast.
Saaga lõppes 2014. aasta suvel teadlaste organiseeritud sarkasmist nõretava konverentsiga „Jänese filosoofia: humanitaarteaduslike uurimuste ootamatud perspektiivid”. Üritus oli rahvusvaheline, ettekandeid oli alates jänese tapmise metafoorist briti kriminaalromaanis kuni sama elukani altai šamanismis.
Kui kaasajal suutsid vene teadlased teaduse riiklikku reguleerimist vältida, siis nõukogude ajal oli asi teisiti. Kõige kontrollitum oli teadus Nõukogude Liidus Stalini ajal, sest sellega tegeles Suur Juht ise. Nii kirjutas ta keeleteadusliku traktaadi, mis suunas nõukogude lingvistika kindlalt marksistlikesse rööbastesse. 1930ndatel ilmus aga Pravdas väidetavalt Stalini enda kirjutatud artikkel, milline peab olema nõukogude arheoloogiateadus. Geneetika kuulutati libateaduseks ja suleti – geneetikud väitsid, et uute isikuomadustega nõukogude inimese aretamine on võimalik, ent selle peale läheb umbes tuhat aastat. Nii palju aega bolševikel aga polnud.
Nii on ikka olnud, et end suurteks juhtideks pidavad inimesed kipuvad teadust reguleerima. Mingis mõttes pole see ainult nende süü. Teadus on üsna suletud sfäär, kus teadlased nokitsevad oma kummaliste asjade kallal ja kirjutavad reeglina kuivi ja arusaamatuid artikleid või raamatuid.
Eestis on asjad paranenud, teadust selgitavat ja populariseerivat ajakirjandust on mühinal juurde tulnud, ent ikka jääb palju akadeemilises elevandiluutornis tehtavast tavainimesele hämaraks. See vast ongi põhjuseks, miks poliitikud ja muud sõnavõtjad kipuvad teadust lahterdama ja paika panema. Eriti on löögi all humanitaar- ja sotsiaalteadused. Kui teoreetilise füüsika olemuse üle annab vaielda, siis on seda kergem väita, et n-ö pehmed teadused on vasakliberaalide ja feministide poolt tuksi keeratud. Sinna juurde käib tervete teadusharude kuulutamine libateadusteks. Soouuringud (gender studies) muidugi ennekõike, aga ma olen näinud ka omaenese eriala – etnoloogiat – selleks nimetatavat. Ajalugu on ka kahtlane asi, eriti alates „Eesti ajaloo” teise köite ilmumisest.
Ungaris suleti hiljuti soouuringud ja sunniti suuremat osa Budapesti prestiižsest Euroopa Ülikoolist Viini kolima. See on väga hea näide, et sellised asjad võivad kergesti ka Euroopas juhtuda, kui „soodsad” asjaolud kokku satuvad. Ungari näide demonstreerib, kuidas terve riigi negatiivne reputatsioon hakkab mõjutama ka investitsioone ja akadeemilist edukust reaalteaduses – kes ikka tahab sellises riigis ülikoolis õppida või töötada, ning algabki hiiliv ajude äravool või mittetulemine. Seega, võibolla enne, kui suure entusiasmiga teadusmaastikku käärid sisse lüüa, oleks mõttekam otsida muid variante, kus ka akadeemiline pool saaks sõna kaasa ütelda?
Loe ja imesta. Koostöö asemel kohe vastandama ja sildistama nagu on saanud Eestis tavaks. Ärme ajame sassi akadeemilist vabadust, ülikooli autonoomiat ja ühiskonna vajadusi. Täna ei ole probleemiks ainult andmeteadlaste või inseneride puudus, vaid ka logopeedide ja eripedagoogide puudus. Mõistma peab, et teadus ei saa seista ühiskonnast eraldi ning et teadus ei pea ühiskonda panustama. Lausa lollus on vastandada, selmet leida ühiskonnas kokkuleppena vajalikud proportsioonid. TAI ega mujalt ei leia me põhjendust ega visiooni, et milline panus ja ülesanne on teadusel ühiskonda, mida võiks ja peaks teadus andma majandusele, kuidas teadus suhestub haridusse jnejne. Ei saa suhtuda normaalselt arusaama, et… Loe rohkem »
Muidugi. Ent ärgem unustagem, et see, mis ühiskond teaduselt vastu saab, ei pruugi alati otse mõõdetav olla.