Politsei ei alusta oma koeri näljutanud Triin Kruusma suhtes kriminaalmenetlust, kuna looma näljutamine on küll lubamatu, aga mitte julm tegu. Kruusmad võib siiski oodata väärteomenetlus.
Eesti loomakaitse liit tegi 15. veebruaril Lääne prefektuuri avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks Paliveres elava Triin Kruusma suhtes, kuna tema kuldsed retriiverid Pippa ja Bruno olid nälginud ning järelvalveta. Kaks loomakliinikut olid kinnitanud, et koerte tervislik seisund on halb, koerad kaalusid poole vähem, kui tegelikult peaks.
Eestimaa Loomakaitse Liit, toetudes kliinikute arvamusele, oli seisukohal, et tegemist on looma suhtes lubamatu teo toimepanemisega julmal viisil, mistõttu liit taotles Triin Kruusma suhtes kriminaalmenetluse alustamist. Ka leidis liit, et Kruusma suhtes tuleks kohaldada lisakaristusena loomapidamise keeldu, mille kohaldamise üle saab otsustada vaid kohus.
Pikemat lugu saab lugeda siit.
Politsei teatas sel reedel, et kriminaalmenetlust ei alustata, põhjendades otsusta asjaoluga, et seadusandja pole kriminaliseerinud lubamatut tegu looma suhtes, kui see on pandud toime piinaval viisil.
Lääne Elu avaldab PPA vastuse muutmata kujul.
KarS § 264 lg 1 p 3 näeb ette vastutuse looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest julmal viisil. Looma suhtes lubamatud teod on sätestatud loomakaitseseaduse (edaspidi LoKS) § 4 lõikes 1, mille kohaselt “looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast, välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva seaduse nõuetele vastavad loomkatsed.”
KarS § 264 kommentaaride kohaselt on lubamatuks teoks ka tegu, mida on põhimõtteliselt võimalik toime panna ka tegevusetusega, näiteks ei anta loomale süüa.
Kuna tegemist on formaalse süüteokooseisuga, ei vabasta sellisel juhul isikut vastutusest ka see, et loom tegelikult nälga ei kannatanud, kuna näiteks mõni kaastundlik naaber teda toitis.
KarS § 264 kommentaaride kohaselt ei ole vajalik tuvastada looma tegelikke kannatusi, piisab sellest, kui ei järgita vastavasisulist kultuuriliselt määratletud käitumisnormi. Samas peab kuriteokoosseisu puhul arvesse võtma, et looma suhtes lubamatu teo toimepanemine peab olema toimunud avalikus kohas või julmal viisil.
Selleks, et otsustada kas kõnealuse avalduse alusel alustada kriminaalmenetlus KarS § 264 lg 1 p 3 tunnustel, tuleb seega tuvastada, kas tegu on toime pandud julmal viisil.
Looma näljutamine ja sellega seoses loomale erinevate kannatuste põhjustamine on KarS § 264 kommentaaride kohaselt looma suhtes toime pandud lubamatu tegu, kuid loomale eluohtliku seisundi põhjustamine iseenesest ei anna alust liigitada seda tegu veel julmaks. Sellele, et looma elu seati ohtu ja talle põhjustati kannatusi, peavad lisanduma veel mingid täiendavad asjaolud, mis muudavad selle teo ühtlasi ka julmaks.
Ringkonnakohus leiab oma lahendis 1-17-5230, et looma suhtes lubamatu teo toimepanemine julmal viisil tähendab seda, et tegu on toime pandud moel, mis näitab toimepanija erilist hoolimatust looma tervise ja heaolu vastu.
KarS § 264 lg 1 p 3 ei ole ainus karistusseadustiku säte, mis räägib teo toimepanemisest julmal viisil. Kuriteokoosseisu tunnusena on teo toimepanemise julma viisi nimetatud KarS § 114 lg 1 p-s 1, § 133 lg 2 p 4, § 1381 lg 2 p 4.
Kõik nimetatud sätted nimetavad julma viisi kõrval piinavat viisi.
Kohtupraktika kohaselt ei ole piinav ja julm viis samastatavad (vt nt 14. juuli 2007 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-06, p 8.2). Suurte kannatuste põhjustamine on käsitatav just piinava viisina.
Julma viisina on käsitatud näiteks kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 8.3 ja 14. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-114-06, p 8.3).
Piinav teoviis väljendub tapetule (kannatanule) elupuhuselt suurte või kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-31-97).
Kahtlemata tuleb kannatusi, mida koertele näljutamisega põhjustati, pidada suurteks. Suurte kannatuste põhjustamine aga on käsitatav just piinava viisina.
Erinevalt eelpoolnimetatud sätetest KarS § 264 lg 1 p 3 koosseisutunnusena piinavat viisi ei nimeta, vaid räägib üksnes julmast viisist.
Eelnev ei tähenda seda, et KarS § 264 lg 1 p 3 kontekstis hõlmaks julm viis ka piinavat viisi. Sama mõistet tuleb kogu seadustiku ulatuses kasutada ühesuguses tähenduses. Julma viisi mõiste erinevaks sisustamiseks ei anna alust ka asjaolu, et nimetatud sätetest ainsana näeb KarS § 264 lg 1 p 3 ette vastutuse looma suhtes toimepandud teo eest.
Ringkonnakohus oma lahendis 1-17-5230 ei näe alust, miks ei peaks olema võimalik eristada loomade puhul julma ja piinavat kohtlemist.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et looma julma kohtlemise puhul ei ole seadusandja mingil põhjusel kriminaliseerinud lubamatut tegu looma suhtes, kui see on pandud toime piinaval viisil.
Kõike ülaltoodut kogumis arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 199 lõike 1 punktile 1, ei alustata Eestimaa Loomakaitse Liidu avalduse alusel kriminaalmenetlust Triin Kruusma vastu KarS § 264 lg 1 p 3 tunnustel seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega.
Küll aga tuleb arvestada asjaolu, et lubamatu tegu looma suhtes, kui see ei ole toime pandud julmal viisil või avalikult, on LoKS § 662 lg 1 koosseisule vastav väärtegu, mistõttu edastatakse materjalid Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Haapsalu politseijaoskonna väärteomenetlejale Triin Kruusma suhtes väärteomenetluse alustamise otsustamiseks.
Avaldajale selgituseks, et mitte ainult kuriteo toimepanija suhtes rakendatakse loomapidamise keeldu KarS § 522 tähenduses. Kars § 522 p 2 sätestab, et looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest võib kohus isikule lisakaristusena kohaldada mis tahes looma või teatud loomaliiki kuuluva looma pidamise keeldu väärteo korral kuni kolmeks aastaks.
Kui inimene vabast tahtest nälgib, siis on see tema probleem, kuid kui loom nälgib nii, et ta kaalub pool oma tegelikkusest kaalust oma omaniku hoolimatuse ja laiskuse tõttu, siis see on julm kohtlemine. Omaniku tahtlik looma näljutamine on loomale valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu. Kui politsei sellest aru ei saa, siis see näitab politseiniku asjatundmatust ja pealiskaudset suhtumist.
Seadusetegijad miinimumpalga peale- siis ehk hakkavad ka aru saama, mida näljas olemine tähendab. Vaesed loomad seepärast aiast välja läksidki, et kõhud tühjad- ehk leiab kuskilt süüa. Praegu siis umbes see seis, et seaduse järgi viime loomakesed Kruusmaadele tagasi, vabandame ette ja taha ja saavad loomi edasi näljutada. Nii või?
See ju 101aastat vana EV! Seadus lubab Eesti Vabariiki ka purjus peaga juhtida!