Eesti perearstide keskmine vanus kasvab aasta-aastalt ja perearstita jäänud nimistute hulk suureneb. 2016. aasta jaanuari seisuga oli Eestis perearstita 23 nimistut – 23 000 inimest, kui võtta nimistu suuruseks tuhat patsienti. Enamasti on nimistud aga suuremad.
See ei tähenda, et need inimesed oleksid arstiabita. Kui ei õnnestu leida perearsti, siis määratakse nimistule ajutine asendusarst, kellele asendamine võib olla põhitöö, aga ta võib seda teha ka oma perearstitöö kõrvalt. Tõenäoliselt on asendusarstid ka Läänemaa tulevik. Ühest küljest pole selles midagi halba. Arst on arst. Kui ta on olemas ja inimene saab abi, siis pole tähtis, kuidas arsti nimetada. Teisest küljest pole taoline asendusabi siiski päris õige.
Kui asendaja võtab vastu oma põhitöö kõrvalt, kui palju aega ja jõudu on tal asendamisega tegeleda? Teiseks ütleb juba sõna „ajutine” nii mõndagi. On suur vahe, kas arst on tulnud näiteks Ristile, et seal töötada aastakümneid, või on ta tulnud sinna kuueks kuuks asendama. Tõsi, kui üks asendaja lahkub, eks siis määratakse järgmine, aga jälle ajutine.
Asendusabi argipäev on see, et väikelinnahaiglates külakorda käivad eriarstid ei tea sageli oma järgmise kuu graafikuid. Patsiendil aga tuleb – kui tal üldse õnnestub uus vastuvõtuaeg saada – hakata oma hädasid uuele tohtrile seletama. Nii ongi inimesel lihtsam minna perearstist mööda ja pöörduda otse erakorralise meditsiini osakonda.
Ajutine asendusarst on muidugi parem kui üldse abita jäämine, aga saab olla ikkagi vaid ajutine lahendus. Vastuseta jääb küsimus, mil moel leida lähiaastatel pensioniikka jõudvate perearstide asemele uued (mitteajutised) tohtrid, sest perearstid pole ainuke väljasurev liik. Kümmekonna aasta pärast on pensionil suurem osa õpetajaid ja politseinikke. Ehk peaks riik kuidagi sekkuma ja hakkama präänikuga Soomest arste tagasi meelitama. Kohalik omavalitsus üksi sellega hakkama ei saa.
