Veidi enam kui aasta tagasi siginesid Läänemaa poodidesse esimesed nutikassad, mis on ostja elu vaieldamatult mugavamaks ja poes käimise kiiremaks muutnud. Mõnus on ju müügisaalis oma tempos ringi jalutada, kaupa käsitreminaliga läbi piiksutada ja kotti pista. Selle asemel, et tipptunnil pikkades järjekordades seista, saab nutikassas maksmisega hoopis kiiremini ühele poole.
Igal heal asjal on ka oma varjupool ja politsei on seisukohal, et nutikassade kasutuselevõtt on poevargusi soodustanud. Võibolla on neil õigus. Omapäi toimetamine, nagu see käsiterminali ja nutikassaga toimub, võib varastama ahvatleda küll. Poetad skaneeritud kaubale lisaks veel midagi niisama kotti või vajutad paprikat kaaludes klahvile „kartul”, mille kilohind on teadupärast tunduvalt odavam. Muidugi on käsiterminaliga poes käies ja nutikassas makstes võimalus sattuda ostukontrolli, kus müüja ostetud kauba üle vaatab, aga alati võib ju ka õnneks minna.
Nutikassade tõttu võib poevargus küll tunduda lihtsam, aga politseistatistika näitab, et tegelikult pole kontroll müügisaalis toimuva üle kuhugi kadunud. Sellest annab tunnistust seegi, et poevargaid tabatakse varasemast rohkem. Politsei vaatevälja ei jõua kaugeltki kõik, kes midagi hõlma all kauplusest välja viia on üritanud, sest päris palju on ka neid, keda turvamehed teolt tabavad ja natist kinni võtavad enne, kui nad varastatud kaubaga poest välja pääsevad.
Kindlasti on nutikassad müüjate ja turvameeste tähelepanelikkuse varasemast rohkem proovile pannud, kuid eks neil ole oma nipid, mille järgi vargusmõtetega inimesi ära tunda. Inimliku vaistu kõrval on neil abiks ka järjest arenev tehnika. Aga see, kuidas seadmete abil meie ostukäitumisel silma peal hoitakse, on kaupmeeste ja turvatöötajate saladus.
