0

Silvia Urgas: vangile ei meeldi trellid

Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula

Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula
Eestlastele meeldib olla milleski esirinnas. Jalgpallis me seda pole, aga millise statistikanäitajaga oleme Euroopa Liidus kolmandad, jäädes alla vaid Leedule ja Lätile?

Ei, tegu pole võistlusega lõunapoolseima Balti riigi kohale, vaid vangide arvuga 100 000 inimese kohta. Leedus oli 2014. aastal vastavaks arvuks 305, Lätis 240,3 ning Eestis 225,1 vangi. Kümne aasta taguse statistikaga võrreldes on vangide arv Eestis küll kindlas langustrendis, aga miks viibib nõnda suur osa inimesi vanglaseinte vahel?

Nagu sellest oleks veel vähe – 2014. aastal oli tööealisest elanikkonnast (15–74 eluaastat) karistusregistrist läbi käinud üle 60 protsendi. Kas Eesti võib olla omamoodi pättide peidupaik, nagu Austraalia, kus ligi 20 protsenti elanikest on kurjategijate järeltulijad? Kurjategijate suure arvu taga on pigem see, keda ja miks kurjategijaks kutsutakse. Väärteod käivad karistusregistrist läbi, mistõttu panustavad sellesse statistikasse ilmselt pigem väärtegijad.

Paar nädalat tagasi otsustas Kanada seadustada kanepi tarvitamise ja kasvatamise. Kanada – korda armastava ja korraliku riigi võrdkuju – otsus tekitas kahtlusi ka maailmas: äkki peaks isegi sarnase mõtte ellu viima. On ilmselge, et maailm liigub kanepi dekriminaliseerimise või seadustamise poole. Mitmes Ameerika Ühendriikide osariigis on kanepi tarvitamine seaduslik, samuti võib mõnes osariigis oma tarbeks paari taime kasvatada.

Eestis on väikese koguse narkootilise aine omamine väärtegu, mitte kuritegu, küll on kuni viieaastase vanglakaristusega karistatav näiteks kanepi kasvatamine. Alles neljapäevane Lääne Elu kirjutas Haapsalu kohtumajas säärases kuriteos süüdi mõistetud mehest. Kaks aastat tagasi küttis terves riigis kirgi Jõgevamaal kanepit kasvatanud pensionäripaari süüdimõistmine. Vangi ei läinud esialgu küll ei haapsallane ega pensionäripaar, karistusregistri sissekandega inimeste statistikat kasvatavad sellised juhtumid (ja ka väärteod) aga korralikult. Samal ajal teevad ajalehed lõbusaid reportaaže masendavast, kuid igati seaduslikust jaanipäevaeelsest alkoholirallist Valka.

Kanepi või miks ka mitte muude meelemärkide seadustamisel ja müügituru riikliku kontrolli alla võtmisel on valitsustele üks selgesti nähtav kasutegur, millest alkoholi näitel on Eestis viimastel aastatel kõvasti juttu olnud – aktsiis. Suurbritannia värske uuring hindab, et kanepi seadustamine võiks maksutulu tuua 3,5 miljardit naela. Olgem ausad, alkohol ja tubakas on sõltuvust tekitavad meelemürgid, mis on rahva tervisele sajandite jooksul palju kurja teinud. Aga inimesed on inimesed ning pelgalt teadmine, et miski on tervisele potentsiaalselt kahjulik, ei takista neil seda tarbimast, tihti pigem vastupidi. Kuna tegu on nii sügavale peaaegu kogu planeedi rahvakultuuri ja -kommetesse juurdunud narkootikumidega (just seda alkohol ja tubakas on), mis toovad pealegi riigikassasse raha, oleks ilmselt hullumeelne idee näiteks alkohol Eesti territooriumil keelata.

Ometi jääb kahe käe sõrmedest väheks, kui tahta üles lugeda riike, kus alkoholi omamine ja tarbimine on kõvasti piiratud, umbes saja aasta eest oli Eestigi üks neist. Minugi vanavanaisa oli sajand tagasi üks Haapsalu karskusliikumise aktiviste ning igaüks, kes on vähegi näinud, mida võib alkohol inimesega teha, ilmselt ei kahtle, et tema ja ta kaasteelised võitlesid oma südames õige asja eest. Aga nagu keeluseadused andsid hoogu vaid salakaubandusele, kõrged alkoholiaktsiisid omakorda piirikaubandusele, annab muude meelemürkide keelustamine hoogu mustale turule. Kas inimesed tarbiksid rohkem kanepit, kui seda saaks osta toidupoest alkoholileti kõrvalt? Ilmselt küll. Kas inimesed tarbiksid seetõttu vähem alkoholi? Võimalik. Kas see oleks hea ja soovitav tagajärg ning millise meelemürgi juurest tuleks sel juhul seaduslikkuse piir tõmmata? Mina ei oska neile küsimustele vastata, aga samuti ei oska seda iga hinna eest status quo’d säilitada soovijad.

Muide, on veel üks statistikanäitaja, millega oleme Euroopa Liidus Leedu ja Läti järel kolmandad: mõrvade arv 100 000 inimese kohta. Leedus oli 2015. aastal vastavaks arvuks 5,89, Lätis 3,37 ning Eestis 3,19 mõrva. Nii et võibolla on Baltimaad siiski ohtlikud kohad, kus kuritegevus geenides.

Silvia Urgas, kolumnist

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz