Statistika näitab, et Eesti inimeste oodatav eluiga tõuseb, aga tervelt elatud aastate arv hoopis väheneb. Mida siis teha, et meie elu ja ka elu lõpuosa oleks elamisväärne?
Mida vanemaks ma ise saan, seda rohkem meenutan oma vanaemasid ja nende lahkumist siit ilmast.
Minu emapoolne vanaema oli lihtne talunaine, kes elas üle sõja-aastad, pidi jätma maha oma kodu Narva lähistel ja põgenema koos viie lapsega rindejoone eest. Täpselt nagu filmis „1944”. Järgnesid rasked sõjajärgsed aastad kolhoosis ränka tööd tehes.
Kui vanaema 84aastaselt unepealt suri, polnud ta kunagi arsti juures käinud. Kuni surmani oli ta mõistus selge ja luud-liikmed korras. Tema lahkumine oli selline, mida sooviksime ka endale.
