Vist saab liialdamata öelda, et eile tähistas terve Eesti emakeelepäeva. Vikerraadio e-etteütlusest võttis osa üle 6000 inimese, üle paarisaja osaleja kirjutas teksti paberile, tegi sellest pildi ja saatis toimetusse. Rohkem kui kunagi varem.
Nii suur huvi õigekirja vastu peaks näitama, et eesti keelt ei ohusta niipeagi miski, ja ega ohustagi. Eestlased kipuvad oma keelest rääkides alati märkima, et eesti keel on väike keel ja oleks sellisena nagu ohus. Esiteks – maailma keelte paablis ei ole eesti keel üldse mitte väike. Teiseks hääbuvad keeled ainult ühel põhjusel – siis, kui neid enam ei taheta rääkida, olgu neid rääkijaid siis vähe või palju. See, kuidas räägitakse, on mõnevõrra teisejärguline.
Eestlased on oma keelde muidugi suhtumas saksa täpsusega, mida näitab ka huvi (ikka väga keerulise) e-etteütluse vastu, ja kipuvad üksteist ka igapäevases suhtluses parandama. Selle võiks rahulikult tegemata jätta. Kaks eesti keelt emakeelena kõnelevat inimest võivad rääkida täpselt nii, nagu nad ise tahavad – see pole kunagi vale. Teine asi on kirjutatud keel ehk kirjakeel, sh ka kõneldav kirjakeel. Seal on reeglid tähtsad.
Murenema kipub just too kõneldav kirjakeel, mis peaks kostma raadiost ja televiisorist, poliitikute ja ametnike suust, aga ei kosta. See pole madalkeelsus ega vale keelekasutus, vaid tühikeelsus – üha rohkem on kuulda, kuidas inimene räägib palju, grammatiliselt õiget (kuigi mitte alati) ja keerulist juttu, aga ei ütle midagi. On väga tore, kui inimesed tunnevad (vähemalt emakeelepäeval) suurt huvi õige keelekasutuse vastu. Veel toredam oleks, kui selle kõrval, kuidas rääkida, tuntaks sama suurt huvi ka selle vastu, mida rääkida. Tühikeelt rääkivale inimesele, olgu ta kui tähtis tahes, võiks küll saksa täpsusega märkuse teha, et kuulge, te ju ei ütelnud mitte midagi.
Jaa,ent prantsuse keeles pidavat olema sedasi,et hämamine ei õnnestu,kohe päritakse,et mida õieti öelda taheti.