Teisipäeval said Läänemaa ühisgümnaasiumis ligi kahe tunni jooksul pärjatud kõik teadus-, spordi- ja kultuuripreemiate laureaadid.
Autasustamisele saabujaid tervitasid pidulikult must-valgesse riietunud gümnaasiumiõpilased, kes ei lasknud üritusele tulnutel hetkekski teelt kõrvale kalduda – juhatati garderoobi ja sealt saali edasi. Saali ees anti kõigile osalejatele kavaleht. Valge kavalehte kaunistas kuldne juubelilogo.
Läänemaa ühisgümnaasiumi saal oli täis auhinnasaajaid ja telekaameraid, mis tähtsat üritust jäädvustasid. Kui kell lõi täpselt 14, hakkas klaverimänguga pidulikku meeleolu looma Haapsalu muusikakooli 4. klassi õpilane Urmeli Valgre. See oli sissejuhatus peaminister Jüri Ratase kõnele. Ratase sõnul on eestlased teinud teoks Jakob Hurda aate – saanud väikerahvana vaimult suureks. Ratas rõhutas selle juures hariduse tähtsust, sest just tänu haridusele on eestlased sinnani jõudnud, sest nagu Eesti riik ei ole vana, kõigest 100 aastane, ei ole ka siinne kõrgkultuurielu vana – riigist kõigest 50 aastat riigist vanem.
Peaministri kõne järel juhatas teaduste akadeemia president Tarmo Soomere teaduspreemiate üle admise. Kokku jagati 11 preemiat 18 inimesele. Igaühe kohta rääkis Soomere lihtsat ja selgelt, miks just tema on auhinnasaajaks valitud ning millised on auhinnasaaja teadussaavutused.
Preemia saajad pälvisid kuldse medali kirjaga „Riigi teaduspreemia“. Teaduspreemiate saajate hulgas oli nii molekulaarbiolooge, arstiteadlasi, loodusteadlasi, humanitaarteadlasi kui ka sotsiaalteadlasi. Elutööpreemiad said folklorist Mall Hiiemäe ja fotosünteesi uurija Agu Laisk. Laisk rääkis oma kõnes, et auhinna saamisega töö ei lõppe. Ta tõi näite bussiga Haapsallu sõitmisest, kus mitu laureaati olid kurtnud, et bussis ei ole internetti, üks olla isegi loobunud internetita bussiga sõidust. Pole internetti, ei saa ka tööd teha. „Töö käib lausa autasustamise ajal,“ ütles Laisk.
Riigipreemiate saajad toodi Tartust ja Tallinnast Haapsallu bussidega.
Pärast teaduspreemiate jagamist, oli aeg anda F. J. Wiedemanni keeleauhind. Seekord sai selle keeleuurija ja keeleteadlaste harija Reet Kasik.
„Ma olen elu aeg saanud teha seda, mida ma olen tahtnud ja saanud seda teha eesti keeles,“ ütles Kasik. Ta lisas, et preemia on talle ülimtunnustus.
Haridus- ja teadusminister Mailis Reps ütles keeleauhinda üle andes, et keel elab kasutajates ja seetõttu on tähtis eestikeelne haridus. „Rahvaluulest kõrgetasemelise ilukirjanduseni on Eestis läbi käidud pikk tee,“ ütles Reps.
Viimasena andis kultuuriminister Indrek Saar üle spordi- ja kultuuripreemiad. Spordipreemiate hulgas olid nii vehklejad, maadleja, rallisõitjad kui ka ekstreemspordi festivali Simpel Session korraldajad. Kultuuripreemiaid jagus luuletajale, näitlejale, kunstnikule, lavastajale.
Elutööpreemiad pälvisid mitme põlvkonna lastele kirjutanud Aino Pervik, vaibakunstnik Anu Raud ja lavastaja Merle Karusoo. Spordivaldkonnas said elutööpreemia ujuja Ivan Stukolkin ja laskesuusatamise treener Tõnu Pääsuke.
„Eesti100 on ajalookirjutaja nägu – grimassid, karikatuurid, paraadportreed, need heasoovlikud pilapildid. Minu Eesti 100 on eestlaste elulugude nägu,“ ütles Karusoo.
Ta rääkis kuulajatele Eesti loo läbi inimestelt kuuldud lugude, tihti kõlas fraas „Ma mäletan“. Tema kõnes oleks justkui Eesti riik ise oma loo rääkinud.
„Ma mäletan lapsi, kes läksid Vabadussõtta, noorkommuniste ja vabadussõdalasi, kes Patarei vanglasse suleti. Riigivanemat, kes oma rahva haigeks tunnistas ja vaikiva ajastu kehtestas. Ma mäletan lilli, mida lapsed presidendi jalge ette puistasid. Ma mäletan Eesti vabariigi ohvitsere, kes nutsid, kui ei lubatud lasta ühtegi lasku. Ja 41. aasta küüdironge, pisikeste rahvavaenlaste haudu raudtee ääres. Ja emade näljasurmasid. Ma mäletan Eesti sõdureid, kes Vene väkke värvati, nende saatmist surma Velikije Luki all ja nende võitlust sakslastega, et Eesti vabaks saaks ja teiste meeste surmaheitlust venelastega, et Eesti vabaks saaks. Ma mäletan Sinimägesid…“ alustas Eesti loo jutustamist Karusoo.
„Keegi ei saa mäletada kõike, ka siis mitte kui tal on sadade mälupildid,“ lõpetas loo Karusoo.
Karusoo kõnele järgnes ühispildistamine ja vastuvõtt kultuurimajas, kus külalisi oli vähe, sest enamik kutsutuid jättis peaministri vastuvõtule tulemata.
