0

Silvia Urgas: hakkame taassättima

Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula
Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula

Olen alati imestanud, miks 20. august ei ole suurem tähtpäev. Eesti taasiseseisvumine on ju kahtlematult väga suur ja oluline asi ning 1991. aasta sündmused on veel paljudel inimestel elavalt meeles. Nõnda peaks suur olema ka soov mälestusi ja rõõmsat päeva tähistada. Rääkimata sellest, et suve lõpus on tähtpäeva pidada märksa lihtsam kui veebruaris.

Mida aga ei ole, on pikad pidulauad kodudes ja harras meeleolu. Tegelikkuses on 20. august üks neist pühadest, kus rõõm vabast päevast kipub varjutama päeva tegeliku tähenduse. Siinkohal minu tagasihoidlik nimekiri päris pühadest: iseseisvuspäev, jaanipäev, jõulud, uusaasta. Ülejäänud pühad nagu suur reede, taasiseseisvumispäev ja maipüha on meil küll olemas, aga sama hästi võiksime tähistada lihtsalt vabu kevad- või suvepäevi, mitte konkreetset tähtpäeva. Lisaks on graafiku alusel töötavale inimesele taasiseseisvumispäev üks tänuväärne päev – kes küll tahaks olla tööl 1. jaanuaril, miks aga mitte saada topeltpalka 20. augustil? Siiski palun kõigil seda artiklit kogemata lugema juhtuvatel riigikogulastel, kellel seepeale tekib idee minu meelest mõttetud riigipühad ajaloo prügikasti visata, natuke hoogu pidada. Pealegi, suur reede on ainus riigipüha, millele saab kindel olla – see langeb alati reedele.

Arvan, et Eestit ei saa pidada päriselt arenenuks ja euroopalikuks riigiks enne, kui nädalavahetusele langeva riigipüha arvel vaba päev antakse. Nõnda, nagu see käib peaaegu kõikjal mujal. Selgitusi selle kohta, millisesse majanduslikku kaosesse lisanduvate vabade päevade arv väidetavalt Eesti riigi saadaks, on päris humoorikas lugeda. Justkui oleks siiani 19. sajandi lõpp ning inimeste peamine väärtus seisneks selles, et võimalikult odava raha eest võimalikult palju töötunde tehases või vabrikus kirja saaks. Sellise majandusliku arvestuse järgi tuleks nädalavahetused ilmselt üldse ära keelata, kuna mõte, et puhanud inimesed suudavad teha vähema ajaga rohkem kasumlikku tööd, on ju äärmiselt absurdne.
Seega – tänan vaba päeva eest, aga kuidas seda tähistada? Jättes kõrvale võimalused, et tegu on innuka poliitiku või kaitseliitlasega, kes riigipüha aktiivselt eri üritustega sisse õnnistab, puuduvad taasiseseisvumispäeval oma rituaalid, erinevalt iseseisvuspäeva pingviinide paraadist ja aasta valgeima öö lõketest. Reklaamimeistrid on Eesti 100. sünnipäeva puhul üles pandud reklaame „Hakkame sättima” küll kergelt kohandanud ja need „Hakkame taas-sättima”-reklaamideks muutnud, kuid kuhu ja kuidas end täpselt sättida? Rääkimata sellest, et olgugi taas-sättimine sõnamäng, tuleks kirjutada „taassättimine”, kuna tegu pole ju „taas-iseseisvumispäevaga”.

Taasiseseisvumispäeva suurim väärtus seisnebki ilmselt selles, et end millekski valmis sättida polegi vaja. Võib kauem magada ja siis terve päeva toas istuda (väga eestlaslik tegevus!). Võib rattaga kilomeetreid läbi vändata või maratoniks harjutada või minna külla Eesti teises otsas elavale sõbrale. Kõiki neid tegevusi tehes võib mõelda, et tänu vabale päevale on vaba voli seda teha, täpselt nagu tänu vabale riigile on voli sellist isetegevust täis päeva saada.
Omamoodi on taasiseseisvumispäeva tagasihoidlikus pühitsemises viide katkematule järjepidevusele. Sellele, et Eesti riik on olnud vaba just 100 aastat, mitte kõigest 49 aastat. Mida seal ikka tähistada, kui vabadus on vabadus ja iseseisvuski täpselt see, mis nimi ütleb. Mulle tuli üllatusena, et üheksakümnendatel nimetati 20. augustit pilkavalt edgaripühaks, justkui tegu oleks ainult Edgar Savisaare või Keskerakonna isikliku kapriisiga. Olgugi et see päev tuletab meile lakkamatult meelde, et inimeste tähendused ja ka teod muutuvad ajas ning kõike ei saa ühe vitsaga hea ja halva skaalal hinnata.

Tähistame siis taasiseseisvumispäeva vääriliselt, nõnda, nagu igaüks oma iseseisva mõtlemisega heaks arvab. Seejärel võiks vaba päevaga tähistada näiteks emade- ja isadepäeva, Tartu rahu aastapäeva ning iga nädalavahetusele langeva püha eest nädala sees vaba päeva asemele anda. Olen küll kaugel majandusteadlasest, aga ajal, kui aina enam räägitakse sellest, et optimaalne võiks olla just kuuetunnine tööpäev ning kurdetakse selle üle, et „lumehelbekesed” ei viitsi korralikult tööd teha, pole vist eriti mõistlik inimeste vaba aja ja puhkevõimaluste küsimustele ainult Exceli tabeliga läheneda.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz